William Saymour

Ta oli suur mustanahaline nelipühi juht. Sündis 1870. Ei saanud peaaegu üldse kooliharidust. Lapsena oli ta väga tugev poiss, tegi palju tööd ja tundis suurt huvi lõpuaja prohveteeringute vastu.
Ta töötas Indianapolis, Cincinatis hotelliteenistujana ja võttis seal linnas osa pühaduse liikumisest. Seal elades põdes ta rõugeid, mis jätsid suured armid ta näole. Ta kaotas ühest silmast nägemise, mille tulemusena jäi lõpuks pimedaks.
Tema elu hakkas võtma suunda 1903. aastal. Ta läks Houston Texasesse, et seal pidada evangeelne koosolek. Seal viibides kuulis ta väga imelikest inimestest, kes kuulutavad võõrastes keeltes rääkimisest. Kuna tal oli näljane süda, mis igatses saada kõike, mida Jumalal oli tema jaoks, otsustas ta ise minna neid vaatama. Kui ta aga läks, siis ta leidis vend Parhami, kes õpetas piiblikoolis. Ta kuulas teda. mõnda aega ja talle hakkas see meeldima, kuni ta avaldas soovi olla selles koolis õpilaseks.
Nad ei osanud midagi ette võtta musta mehega, kes tähtis olla õpilaseks valgete piiblikoolis. Kõik rääkisid sellest. Nad tahtsid küll, et ta kuuleks õpetust, kuid ei olnud veel valmis sel-leks, et olla koos musta mehega.
Terve Charles Parhami elu oli aga selline, et tal olid mustad ühelpool ja valged teisel pool. Ta nägi Saymore janunevat südant ja ta leidis lõpuks lahenduse, mida ette võtta. Ta ütles talle: “Me ei luba sind sisse, sest meie ühiskonna tingimused on praegu sellised, aga me jätame ukse lahti ja lubame kuulata sul ukse tagant.” Saymore oli selle pärast küll väga õnnelik. Ta ei haka-nud protesteerima ega nõudma vaid istus seal ukse taga, sest ta tahtis teada tõde. Ta ei olnud seal selleks, et leida lahendust rassiprobleemide lahendamiseks, vaid selleks, et leida tõde.
Ta kuulis, kuidas vend Parham õpetas päästmisest ja pühitsusest, tervendusväest ja Püha Vaimu ristimisest. Samuti ta kuulis, kuidas mõned tudengid keeltes palvetasid. Selles oli midagi uut tema kõrvade jaoks. Ta küll uskus sellesse, kuid ei võtnud seda vastu mitmeid aastaid.
Kooliaasta lõppedes sai ta kirja, kus teda paluti tulla Californiasse ja pidada seal üks eriline koosolek “Nasariini” kogu-duses. Kõik kooli tudengid võtsid kokku ohvrianni, et teda sinna saata.
Juba esimesel õhtul jutlustas ta Apostlite tegude 2. peatükist: “Nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli…” Ta ütles, et kõik kes on siin, võivad rääkida teisi keeli. See kõik toimus 1906. aasta jaanuaris.
Neile aga ei meeldinud see sõnum. Nad panid ukse ta eest kinni ja hakkasid talle ukse peale kirju kirjutama. Kuid ühel mehel, kes käis ka koosolekutel, oli nägemus sellest, et Peetrus ja Jonannes kõnelesid võõrastes keeltes. See tõestas talle, et see mida vend Saymore kõneleb, on tõsi. Nii sai Saymore kuulutada edasi seda tõde, kuigi ta ise ei olnud veel Püha Vaimuga ristitud, aga ta kuulutas, et see on kõigi jaoks.
Esimene, kes võttis vastu Püha Vaimuga ristimise, oli väike mustanahaline poiss.
ülestähendustest loeme nende kodukoosolekute kohta nii: Neil oli seal vana klaver, mis oli häälest ära. Kui nad hakkasid sellel mängima ja laulma, siis langes Jumala vägi nii, et nad kõik hakkasid värisema ja vabisema, aga nad ei teadnud, mida selle vabisemise ja värisemisega peale hakata. Nad oleksid selle pidanud vallandama ja rääkima keeltes, aga nad ei teadnud, mida teha. See oli nende jaoks täiesti uudne kogemus ja nad ei olnud seda kunagi näinud oma silmadega. Nad olid sellest lugenud küll Piiblist, kuid ei teadnud kuidas seda teha praktiliselt. Oli hea, et nad ei loobunud ja ei lõpetanud, kuni see väike poiss hakkas rääkima keeli ja tema järel teised, kuni pääses lahti suur ärka-mine.
Vend Saymore oli vaid üks noor mees, kes uskus Püha Vaimuga ristimisse ja keeltega rääkimisse. Nii kasvas sealne ärkamine nad pidid kolima majast verandale ja lõpuks verandalt aeda.
Terve selle tänava äär oli autosid täis, kuni lõpuks sealsete naabrite kannatus sai täis. Neid häirisid need autod ja lärm. Terve see nelipühi liikumine oli tuntud oma lärmakuse poolest, mis oli selle asja omapära tol ajal.
Lõpuks tulid kohale valitsuse tegelased ja käskisid neil oma koosolekute paika muuta.
Nad otsisid teist hoonet, kuni leidsid ühe lao Azusa tänavas, millest hiljem oli saanud hobusetall. Nad ostsid selle hoone, pühkisid ta puhtaks, isegi mitte eriti palju värvimata. Plankudest löödi kokku pingid, kantsliks sai vana kast ja nii oli ruum valmis koosolekute pidamiseks.
14. aprillil, 1906. aastal oli esimene koosolek. Sellest räägitakse nii, et viie või kuue kvartali kauguselt tõmmati inimesi üleloomulikult sinna majja. Inimesed ei teadnud, miks nad olid sinna läinud, kuni leidsid ennast ustest sisse läinud olevat. Sealsed töötegijad tulid kohe nende juurde ja hakkasid neile rääkima Issandast Jeesusest ning paljud said päästetud. Nii kestis see kolm ja pool aastat ühe pideva koosolekuna. Nagu ütlevad ülestähendused, oli neil mõnel päeval üheksa koos-olekut päevas, mis aga tähendas, et sisuliselt oli see üks pikk koosolek viieminutiliste pausidega.
Isegi kui vend Saymore läks ülakorrusele, et veidi magada või süüa, oli ikka keegi, kes jäi allkorrusele palvetama.
Azusa tänava misjonil oli 12 kaaspastorit, kes kõik elasid usust, saamata mingit palka. Sel ajal ei usutud eriti sellesse, et sa võiksid maksta vaimulikele töötegijatele. Varajastele nelipühilastele ei meeldinud üldiselt ohvriandide võtmine. Aga Jumal täitis nende vajadused.
1907. aastal läksid Azusa tänavalt välja esimesed misjonärid. Esimesed läksid Skandinaaviasse, teised veidi aja pärast Hiinasse. See oli alles suure misjonitöö algus. Väikese ajaga jõudsid nad peaaegu kõikide maailma rahvasteni. Kolme ja poole aastaga saatsid nad välja enam misjonäre kui ükskõik milline teine Kogudus.
Nad tulid Azusa tänavale, said Püha Vaimuga ristitud ja läksid välja mõnda teise riiki ja alustasid seal ärkamist. Seejärel tulid nad tagasi Azusa tänavale, teatasid, mis oli sündinud ja läksid mõnda teise paika. See toimus üleloomulikult, et nad võisid saata kolme ja poole aasta vältel enam misjonäre välja kui mõni teine kogudus oma eluajal. See oli ka põhjuseks, miks nelipühi liikumine nii kiiresti kasvas ja levis, sest neist said kohe maailmale tunnistajad, kes läksid välja. Nad tegutsesid selle väe põhjal, mida nad said. Kui nad võtsid vastu Püha Vaimu, ei istunud nad maha ja ei hakanud sellest raamatut kirjutama, vaid läksid välja kuulutama evangeeliumi.
1906. aastal kutsus Saymore Parhami Azusa tänavale ja tutvus-tas teda kui oma vaimulikku isa. Kuid juba järgmisel päeval sulges ta Parhamile ukse, sest Parham oli märganud keset seda Püha Vaimu liikumist valesid vaime ja asju, mis olid väga sar-nased Püha Vaimu liikumisele, kuid ei olnud seda. Ta vihastus positiivses mõttes ja ütles Saymorele: “Kas sa ei näe, mis siin toimub?” Saymore vastas: “Ja, see on suurepärane, kõik võtavad vastu Püha Vaimu.”
Kas Saymore ei näinud tõesti või ei tahtnud näha, et keset seda Püha Vaimu liikumist tegutsesid valed vaimud. Parham Saymore usuisana ütles talle, et ta hakkaks seda korrigeerima, kuid Saymore ei võtnud teda kuulda. Kuna ta keeldus seda tegemast, lõppes mõne aja pärast tema teenistus ja mõne aja pärast ka terve Azusa tänava ärkamine.
Parham ütles, et kuigi sa paned mu eest kinni selle ukse, ei lahku ma sellest linnast, sest need inimesed vajavad abi. Ta rentis paari miili kaugusele ühe saali, mis mahutas umbes 1000 inimest ja hakkas seal koosolekuid pidama, täites selle igal õhtul. Tänu neile koosolekutele said mitusada inimest suunatud õigesse rööpasse. Pärast seda aga ei olnud tal enam mingisugust kokkupuudet Saymorega.
Mõne aja pärast kaotas Saymore terve oma misjoni ning pärast seda sündmust ei ole temast enam palju teada. Azusa tänava misjon hakkas minema allamäge. Inimesed hakkasid sealt lahkuma ja ta ise hakkas reisima üle kogu USA. Asi läks isegi niikaugele, et ühel ülemaailmsel Azusa tänava konverentsi1 ei lubatud tal kõnelda. Mees, kes juhatas sisse suure Azusa tänava misjoni, pidi leppima pealtvaataja rolliga.
Ta suri 52-aastaselt südameataki tagajärjel. Ta hauaplaadile on kirjutatud vaid need sõnad: MEIE PASTOR.
Ta kirjutas oma elus vaid ühe raamatu. Ja ta suri murtud südamega, Püüdes saavutada ühtsust vendade vahel, aga kuna ta ei tegelenud selle eksitusega, ei suutnud ta vältida lõhenemist.
Ta hakkas välja andma ajakirja, mille nimi oli “Apostellik usk”. Selles olid kirjeldused ja tunnistused imedest ning tervenemistest, mis toimusid üle kogu maailma. üks naisterahvas, kes oli tal palgatud seda tema eest toimetama, läks temaga riidu. võttis ära kõik materjalid, põgenes Chicagosse ja alustas seal oma teenistust nende alusel.
Kui me ei hoolitse asjade eest õigel ajal, siis ühel päeval tulevad need asjad sind ennast jahtima. Parham oli see mees, keda Jumal oli saatnud tema juurde teda korrigeerima, kuid ta ütles talle: “Parham, sa oled liiga vali!” Ometi oli see validus õige. Parhamile ei meeldinud liigne emotsionaalsus, ekstremism ja see, kui asjad lähevad üle lihasse ja avavad ukse valedele vägedele. Parhan uskus tervenemisse, transidesse, Püha Vaimu avaldustesse ja see toimus kõikidel tema koosolekutel, kuid ta oli ka vali neis asjus. Tema karmus ei olnud negatiivne. Saymore teenistuse liigne lõtvus neis asjus põhjustas selle ärkamise lõppemise.
Jumala plaan oli, et Azusa tänav oleks paik, kus oleks tulnud välja jumalikult treenitud misjonärid, kuid ometi see kukkus läbi. Tanu Jumalale, et ei kukkunud läbi selle edasikandjad ja see võis jätkuda.
Vend Saymore ise oli sellise iseloomuga. et kõik inimesed olid tema silmis võrdsed. Ta ei tõstnud üht inimest oma positsiooni pärast teistest ettepoole. Kuid üks varajaste nelipühilaste vigu oli, et nad ei suutnud eristada saatana tööd koguduses ja nad ei suutnud eristada lihalikke ilminguid vaimulikest nagu vend Saymoregi. Sel põhjusel tekkis tal Parhamiga konflikt, sest Parham suutis seda eristada.
Nad ei tundnud Sõna nei1 päevil nagu meie seda tunneme, kuid nad tundsid Püha Vaimu liikumist. Nad ei teadnud, et Jumal on määranud kogudusse õpetajad. Nad arvasid, et õpetaja on pühapäevakoolis, et kõik peavad olema jutlustajad.
Selline oli selle mustanahalise nelipühi juhi elu koos oma edu ja läbikukkumistega, mille põhjustas vaimuliku taju puudumine ja korrigeerimatus. Kuid pärand ja jälg, mida ta jättis kogu maailma ajalukku, on kustutamatu.

Lisa kommentaar