Jumala Kindralid

On tuntuks saanud Issanda prohvetina.
Ta sündis I919.aastal Kentucys, väga vaeses perekonnas. Tema sündides oli ta isa 18 ja ema 15-aastane. Nad olid mägestiku inimesed, väga lihtsad, ilma erilise hariduseta ja tegid maatööd.
Tema vanemad tegid sellise ülestahenduse, et kui ta sündis, tuli suur valgus ja jäi tema hälli kohale. Sedalaadi juhtumised saatsid teda terve tema elu. Isegi naabrid tulid “valguse” peale kohale, et naha seda valgust ja last.
Seitsme aastaselt sündis teine üleloomulik asi tema elus. Neil ei olnud oma kodus veevärki ja vett toodi kaevult. Kui ta ükskord laks vee järele, pidi ta mööduma suurest puust, mis oli tee ääres. Ta jutustas sellest hiljem, et äkki tuli tugev tuul, mis pani puu kohapeal pöörlema. Puu seest tuli hääl, mis ütles talle, et ära kunagi joo ega suitseta ega reosta oma ihu, sest kui sa saad vanemaks, annan ma sulle ühe töö.
Sellist liiki asjad toimusid Branhamt elus. Oma teenistust algas ta 1933. aasta kevadel 24-aastaselt. Alustas ta sõltumatu baptistina, kus teda saatis küllaltki suur
edu.
Veel üks suur imetäht leidis aset, kui ta oli inimesi ristimas parast suurt vabaõhu krusaadi. Jällegi ilmus suur valgus tema üle, kui ta ristis seitsmeteistkümnendat inimest. Sellest ajast peale hakkasid toimuma tema elus väga suured imed.
Peale seda krusaadi, ehitas ta oma esimese koguduse, mille nimetas Branhami Tabernaakliks. Mõned inimesed pahandasid, et ta hüüdis seda oma perekonna nime järele, kuid ta oli vaga lihtne mees ja kui otsustada tema mõtteviisi järele, siis selles teos ei olnud kõige vähematki uhkust.
Ta abiellus 1933. aasta sügisel, kuid õige pea kaotas oma
naise üleujutuses. Pärast seda sündmust jättis ta Issanda maha mõnes mõttes, kuid kui 1946. aastal algas suur ärkamine, oli tema esimene lõvi, kes tuli selles esile pärast seda, kui Wigglesworth, McPherson ja teised olid läinud. Neljakümnendate aastate alguses, kui suured jumalamehed hakkasid kõik koju minema, oli kogudus justkui ootuses: “Kes meid hakkab juhtima? Kes läheb meie eel?” Ning esimene, kes siis välja ilmus, oli vend Branham.
Ta hakkas juhtima tervendus ajakirja tegevust.
Nende viie eemaloleku aasta jooksul läks ta läbi väga raske-test aegadest. 1946. aastal ilmus talle Jumala ingel ja ta sai käsu minna kuulutama. Ta andis Brarhamile kaks andi: Branham suutis eristada haigusi inimeste ihudes oma vasaku kae vibratsioonide abil. Olgu vahemärkusena öeldud, et me ei saa kopeerida seda, mida Jumal andis talle, sest tema võidmine oli erinev meie omast. Ära sina hakka kunagi otsima vibratsiooni oma vasakus või paremas käes, sest see oli antud temale Issandalt.
Teine and, mis talle anti, oli tunnetuse sõna and. Ta võis teada inimsüdamete salajasi asju. Kui ta neid inimestele avaldas, siis see ehitas neis üles usu imetähtede sündimiseks ja lahendas nende probleemid.
Ta ütles, et ingel ütles talle järgmist: “Jeesus pöördub varsti tagasi ja sel tunnil on Jumala jaoks väga oluline asi ühtsus usklike seas.”
Oma teenistuse varajastel päevadel oli ta nelipühilaste grupis, mida hüüti “vaid Jeesus”. See grupp ei uskunud Isa ega Püha Vaimu, vaid ütlesid, et on ainult Jeesus. See oli, mida Branham uskus, kuid peame mõistma, et tema arusaamine oli tol ajal sellel tasemel. Ta oli selline tagasihoidlik mees. Kui Jumal ei oleks teda kutsunud, oleks ta ikka veel Kentucys.
Ta ei olnud väliselt eriti silmatorkav. Tema kõne ei olnud eriti märkimisväärne. Ta oli isegi veidi tüütu jutuga. Ta lihtsalt tõusis püsti ja hakkas rääkima. Need kaks andi olid tegelikult inimeste kokkutoojateks. Tema ülesanne oli teha imesid ja tunnustähti. Tihti lasi ta kellelgi teisel jutlustada, ise ta tegi imesid ja tunnustähti ning palvetas haigete eest. Hiljem, kui ta kasvas Sõnas, hakkas ta ka ise jutlustama.
Juba tema esimesel tervenduskampaanial said pimedad nägijaks, kurdid kuuljaks ja lombakad kaijaks.
Läbi terve tema teenistuse aja tahtsid inimesed temast teha ebajumalat. Tema juurde tuli üks grupp inimesi, kes ütlesid, et tema on Eelija ja võibolla on tema Eelija taastaja. Sama lugu juhtus ka Dowiega, kelle juurde tuli grupp inimesi sama sõnumiga. Ta ütles neile, et ma ei ole ja viskas nad välja. Ka Branham viskas nad välja, kuid paistis, et sellest jäi temasse mingi seeme, nagu see oli ka Dowiega, mis kasvas ja lõpuks murdis nende mõlemate teenistused.
Üks meie aja suurimaid evangeliste T.L.Osborn oli see, kelle üle oli Branhamil suür mõju. See lugu, mida Osborn räägib, on et ta läks ühele koosolekule ja nägi ? kuidas üks mees alandlikult palvetas ühe kõõrdsilmse tüdruku eest ühe lihtsa palve ja kõikide saalisolijate silme all läksid tüdruku silmad otseks, ja äkki oleks talle nagu tuhat häält ütelnud: “Sina võid seda samuti teha!” See jumalasulane, kellest Osborn räägib, oli Branham. T.L.Osborn oli just tulnud tagasi oma läbikukkumiselt Indiast. Ta ei olnutd suutnud tõestada muhameedlastele, et Jeesus on tõeline Jumal, sest ka nende koraan oli väliselt nagu Piibelgi mustade kaante ja kuldsete tähtedega. Nii ta tuli tagasi Indiast araks tehtud misjonärina. Aga ta kuulis vend Branhamist ja tuli tema koosolekutele, istus rõdule, kuulas seda väga lihtsat sõnumit ja nägi neid tunnustähti ning Jumal ütles talle- “Ka sina võid seda teha.” Sellest koosolekust alates sündis T.L.Osborni teenistus. Range siin juures tähele neid suuri ühendusi, mida Jumal loob. Ka vend Oral Robert sai väga suurt inspiratsiooni vend Branhamist.
Gardon Lindsay oli mees, keda Jumal kutsus vend Branhamit aitama. Tal oli kutsumus olla kõikide uskkondade vahemeheks, et panna neid koostööd tegema. Ta oli nende jaoks nagu vaikiv isa.
Nii said Branham ja Lindsay sõpradeks ja Branham ütles talle: “Kas sa ei tahaks hakata minu ärimeheks?” Lindsay ütles: “Jah, ma
tahan sinuga koostööd teha.” Ta oli tõepoolest suur administraator. Nii hakkas ta korraldama vend Branhamile koosolekuid. Brarihamit ennast ei huvitanud mitte midagi. Ta tahtis vaid jutlustada ja teha seda, mida Jumal kaskis tal teha. Ta oli
lihtne mees, mäeelaniku tüüp.
Hiljem laks asi niikaugele, et neid, kes tema ministrit juhatasid, süüdistati rahandusosakonna poolt, sest leiti, et vend Branham saab aastas 7000 dollarit, aga tema abid 80 000 dollarit.
Branhamit ennast see ei huvitanud. Ta ütles: “Andke mulle maja, auto, riided, toit ja jätke mind rahule.” Siit saame kõik ühe õppetunni: Iga jutlustaja peab opereerima teatud määral ärimehena, sest ta on vastutav rahasummade eest, mis tulevad sisse tema ministrisse, et mitte põhjustada avatud ust saatanale.
Gordon Lindsay hakkas toimetama Branhami ajakirja ja tema ministri läks ülesmäge nagu rakett. Kuni tema oli Branhami assistent, toimusid kõik asjad vapustavalt hästi.
Branhami koosolekute korraldamise viis oli eriline. Ta kutsus inimesi lavale ühekaupa, rääkis nendega. Ta ütles talle üksikasjalikult kõike tema elu kohta, mis iganes võis varjul olla. Vahel ta jutustas neile, kuidas nad läksid arstile, mis neil seljas oli, ütles neile nende aadressi, telefoninumbri, korterinumbri jne. Siis ta küsis neilt: “Kas sa usud, et ma olen jumala prohvet?” Kui inimesed vastasid jaatavalt, said nad tihti kohe terveks. Nende usk hakkas tööle ja nad said terveks. Ta küsis neilt küsimusi, et saada nende usk tööle.
Tema koosolekud kestsid sageli kella kolmeni öösel, kus ta palvetas inimeste eest ja sellega ta lõpuks kurnas oma ihu ära. 1948. aasta mais teatas ta Gordon Lindsayle, et tema närvisüsteemi häirete ja stressi tõttu lahkub ta teenistusest. Ta ütles, et ei ole kindel selles, kas ta üldse kunagi tagasi tuleb. Gordon Lindsay pahandus. Ta ütles: “Ma olen su ärimees. Ma ei saa nii-moodi asja ajada. Mida ma teen ajakirjaga?” Samuti oli tal kohvri täis kutseid Branhamile koosolekute pidamiseks. Ta küsis: “Mida ma teen nendega?” Branham ütles: “Mind see ei huvita.” ja läks ära. Selline oli vend Branhan. Mida ta otsustas, seda ta tegi. ta pöördus tagasi metsa, sest ta armastas loodust, sest ta oli seal sündinud.
Branham lahkus teenistusest oma ihu kurnatuse pärast. Siit õppetund kõigile, kes on kutsutud teenistusse: Pea õiget rütmi. ära ole laisk, kuid võta õigel ajal puhkus. Ära tööta üle, et sul ei tuleks lahkuda teenistusest nagu Branhmil, vaid et sa võiksid edukalt ja järjepidevalt viia ellu seda, mida Issand on sind kutsunud tegema.
Gordon Lindsayl tekkis idee, et ta võiks kutsuda teisi evangeliste üles avaldama oma kirjutisi ja koosolekute reklaami Branhami ajakirjas. Ta nimetas selle ümber “Tervendus Hääleks” ja nii said 150 teist tervendusevangelisti avaldada oma kirjutisi selle kaudu. Nad kirjutasid sellele artikleid, avaldasid reklaame ja rääkisid sellest, mida Jumal on neile öelnud.
Pärast mõningat vaheaega tuli vend Branham tagasi ja teatas Lindsayle, et ta tuleb nüüd tagasi, et Jumal on teda tagasi kutsunud. Üks teine ingel oli tulnud talle seda ütlema.
Gordon Lindsay oli seekord kavalam. Ta ütles: “Ma jään seda tegema, mida teen. Hakkan sinu materjale avaldama teistega koos.” Selles ajakirjas avaldasid end paljud. Ka vend Hagin. Tal oli suur austus vend Branhami vastu. Avaldame siin mõned vend Branham poolt nähtud nägemused:
Vend Branham jutustab: “Nägemus anti mulle oma kodus. Ärkasin kesköö ja koidu vahel raske koormaga südamel ja hakkasin palveta-ma. Kui olin kaks tundi palvetanud, anti mulle nägemus (toome siin ainult teise poole sellest): Seisin ühel kruusasel maanteel. Vaatasin paremale ja seal olid surnuaed ja hauakivid. Üks ingel ütles mulle: “Loe nimesid hauakividelt, nende sünni ja surmaaegu!” Tegin seda. Siis asetas ta mind ühel teeristil seisvasse asulasse, kus oli toidupood ja neli või viis maja. Kauplusest valjus vana mees valgete vurrudega, tumedais tunkedes ja kollase mütsiga. Ingel ütles mulle: “Ta juhatab sulle teed. ”
Seejärel seisin ma ühes majas. Uksel seisis noor naine ja nuttis. Sisenesin. Märkasin vasakul vanamoelist ahju. Toa seinad
olid kaetud kollase tapeediga, millel oli punane muster. Seinale oli kirjutatud: JUMAL ÕNNISTAGU MEIE KODU! Keskel oli suur vask-voodi, kus lamas keegi kohutavas valus. Nägin, et see oli tütarlaps, kelle jalad olid kohutavalt kõverdunud. Issanda ingel seisis mu kõrval ja küsis: “Kas see tütarlaps võib elama jääda?” Vastasin: “Ma ei tea.” Ta ütles mulle: “Pane oma käsi ta peale ja palveta!” Ajal, kui palvetasin, kuulsin üht häält ütlemas: “Kiitus Issandale'” Kui vaatasin tütarlapse peale, siis nagin, kuidas ta tõusis üles. Tema parem käsi oli kõverdunud tahapoole ja nägin, kuidas see sai terveks. Nagin ka kuidas tema kõverdunud jalg läks sirgeks. Kuulsin, kuidas mõned nutsid ja kiitsid Jumalat.
Pärast seda nägemust ei teadnud ma mida teha. Jutustasin oma kogudusele, et kusagil maailmas peab olema laps, kes peab saama nägemuse läbi terveks.
Möödusid kaks nädalat, kui tulin töölt ja üks sõber ütles mulle: “Billy, siin on sulle kiri.” Kuna mul oli kiire, panin kirja taskusse. Kui aga hakkasin trepist alla minema, kuulsin, kuidas keegi ütles: “Loe seda!” Avasin kirja ja lugesin: “Armas vend Branham. Mul on tütar, kes on 14 aastane. Tema käsi on haige ja samuti tema parem jalg kõverdunud luupõletiku tagajärjel. Kuulume Metodisti kogudusse ja elame South Bostonis, Indiaanas. Loeme teie väikest raamatukest “Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti.” Meie pastor ütles, et selles ei ole midagi erilist, see on vaid uks teine usuharu, kuid me tunneme tungivalt, et teile kirjutada. Ma ei tea, kas te oleksite nõus tulema ja paluma tema eest, et sunniks ime.”
Midagi ütles mulle, et see on seesama tütarlaps. Näitasin kirja oma naisele ja ka tema arvas nii. Otsustasin minna.
Vend Wiseheart, üks mu koguduse diakoneist arvas, et teab, kus see on ja ta tahtis tulla kaasa. Veel tuli kaasa üks abielupaar. See naine oli saanud meie koosolekutel terveks ja ka tema mees tahtis kaasa tulla, et näha nägemuse täitumist.
Eksisime teelt ja sõitsime valele maanteele. Sõites tuli mulle selline tunne, et lämbun ja et mul ei jätku õhku. Peatasime auto ja ma väljusin ja asetasin jala auto tagumisele stangele. Juhtusin vaatama kõrvale. Seal oli surnuaed. Vaatasin hauakive ja neisse olid raiutud samad nimed ja kuupäevad, mida olin näinud nägemuses. Läksin tagasi autosse ja ütlesin, et oleme õigel teel. “Kui jõuame selle kaupluseni, tuleb sealt välja valgete vurrudega, tumedais tunkedes mees, kollase mütsiga, ta juhatab meile teed. ” Peagi jõudsimegi sinna. Otse selsamal hetkel väljus kauplusest seesama vana mees. Kui proua, kes oli meie autos seda nägi, siis minestas ta ära. Kui mees jõudis meieni, küsisin: “Kas te teate, kus elab Harald Nale, kellel on vigane tütar”” Ta ütles et teab, aga küsis, miks ma seda teada tahan. ütlesin, et Jumal tahab selle tütarlapse terveks teha, näidake mulle seda maja. Vanamehel hakkasid huuled värisema ja pisarad voolasid habemesse, kui ta meile teed juhatas.
Kui jõudsime ukse ette. tervitas meid tütarlapse ema. Ta ütles: “Teie olete vend Branham. Ma tundsin teid ära pildi järgi. ” Ta kutsus meid sisse ja seal oli nagu nägemuses: vana ahi, kollane tapeet punase mustriga ja suur vaskvoodi, milles lamas tütarlaps. Seinal oli lause: JUMAL ÕNNISTAGU MEIE KOOU. Meiega kaasatulnud proua minestas jälle. Siis leidsin ennast sammumas voodi poole ja panin oma käe tütarlapse peale, öeldes: “Lase oma vägi saada teatavaks selle tütarlapse tervenemise kaudu, vastavalt nägemusele, mida oled näidanud. ” Just siis ajas tütarlaps sirgeks oma kõverdunud käe. Ta tõusis üles oma asemelt ja tema jalg läks sirgeks. Härra, kes oli meiega kaasas, sai just oma naise minestusest toibutada. Nähes tütarlast kõndivat, mines-tas ta jälle.
Tütarlaps läks oma jalgadel teise tuppa, pani riidesse ja tuli tagasi, kammides juukseid sama käega, mis tal oli kõver olnud. “See ei olnud ainuke kord, kui Jumal kasutas vend Branhamit sel viisil. Alati läks kõik nii, nagu ta oli nägemuses näinud.
1955. aastal hakkas tulema Branhami elus esile esimene eksituse seeme. Ta ütles, et sai ingli käest veel ühe ilmutuse. Samal ajal tuli tema juurde üks mees, kes ütles. et oli näinud Branhamist nägemuse ja see oli järgmine: Ta nägi vend Branhamit seismas valgel taldrikul, ülendatuna kõrgele kõigist teistest inimestest. Ta nägi, et tema pidi olema ainus, kes võis Jumalalt saada erilisi ilmutusi, mida võis õpetada Kristuse Ihule. Branhan uskus, et see on kooskõlas sellega, mida ingel talle ütles ja nii algaski tema eksitee.
Sellesi ajast peale hakkas ta tegelema vaga palju lõpuaja sündmustega ja neid uurima. Siit õppetund kõigile: Katsuge läbi kõik ilmutused ja prohveteeringud ka siis, kui ilmub ingel või Jeesus isiklikult. Branhami viga oli ilmselt sellest, et ta ei teinud seda.
Ta hakkas prohveteerima tulevastest hävitustest. Ta prohveteeris, et Ameerika saab olema hävitatud aastal 1977. Ta avastas, et tema nimes on 7 tähte, nagu Aabrahamilgi ja sellepärast on ta eriline inimene. Need on vaid mõned näited tema eksitustest, millest ta hakkas kõnelema.
Gordon Lindsay püüdis ta juurde tulla, aga inimesed, kes teda ümbritsesid, ei lubanud seda. Ta ütles neile, et ta tahab rääkida Branhamile tema vigadest, aga need inimesed ei tahtnud seda lubada. Lõpuks Lindsayl siiski õnnestus pääseda temani ja temaga kõnelda. Kuid ta leidis, et kahjuks oli Branhami õpetatavus juba täiesti ära kadunud. Siit õppetund kõigile: Kui sa oled jõudnud Vaimus ka väga kõrgele, ära siiski kaota oma õpetatavust mitte kunagi, sest õpetatavuse kaotamine on esimene samm langusele. Jää alati Jeesuse jüngri staatusesse, mis tähendab õpilast.
Kord kui vend Hagin palvetas, rääkis Issand talle prohveteeringu läbi. Issand ütles, et üks prohvet lahkub lavalt. See oli kord, kui nad palvetasid koos Gordon Lindsayga. Lindsay kirjutas prohveteeringu üles. HiIjem nad hakkasid mõtlema, et kes see võiks olla. Nad hakkasid mõtlema, et kas see on Oral Roberts? Ei, see ei saanud olla Roberts, sest ta on evangelist. Ainus prohvet, kes tol ajal oli laval, oli Branham.
Vend Branham suri 1956. aastal autoavarii tagajärjel Ameerika lõunaosas, Texases, kui üks veoautojuht sõitis tema autole sisse. Ta naine suri kohapeal ja ta ise viidi küll haiglasse, kuid ta suri seal, sest oli tugevasti viga saanud.

Tema järgijad arvasid, et ta on jumalik ja tõuseb surnuist üles ja nad ei teinud talle isegi matuseid. See kõik juhtus selleparast, et ta oli oma järgijate silmis muutunud ebajumalaks. Üks põhjustest, miks ta lahkus nii vara, oli see, et ta ei kuulanud nõuandeid. Teine põhjus oli selles, et ta laskis teha endast ebajumala. Sellele põlvkonnale olid temale antud annid nii vapustavad, aga ta ise, ei võtnud inimeste peatamiseks midagi ette. Ta ei peatanud neid enam, nagu ta seda tegi oma teenistuse varajastel päevadel, vaid lubas nei1 rääkida nagu nad ise tahtsid. Ta hakkas tõesti uskuma, et on Eelija taastaja.
Miks inimesed idoliseerivad prohvetit? Kuna nad ei mõista kuidas toimib prohvetiand. Loomulikult tuleb meil austada neid andeid, mida Jumal on andnud kogudusele, aga me ei tohi teha inimesest ebajumalat, kes neid andeid enda sees kannab. Jumal on armukade ja ta ei jaga oma au inimestega, vaid kõik au peab kuuluma Talle.
Lõpuks maeti vend Branham siiski maha. Tänapäeval on veel maailmas grupp inimesi, keda kutsutakse branhamistideks. Nad rändavad agaralt mööda maailma ja lähevad ka idabloki maadesse, kuid nad ei vii sinna Jeesust; vaid Branhamit.
Jeesus kutsus selle mehe ja võidis tema. Ta tegi tööd Issandale ja tegi selles ka vigu. Kuid see, mis teda hävitas, ei olnud tema vead, vaid tema järgijad.