Jumala Kindralid

Ta sündis 1890 Kanadas. Ta sai päästetud 1907 aastal, kui üks jumalasulane tuli tema linna ja pidas seal äratuskoosoleku. Tema nimi oli Robert Semple. Aasta hiljem tuli ta sinna tagasi ja nad abiellusid.
Nad valmistusid minema misjonäridena Hiinasse aastal 1908, kuid jõudsid sinna alles 1910 erinevate asjaolude pärast. Pärast kolme Hiinas viibimise kuud tema abikaasa suri. Ta ei teadnud, mida ette võtta, sest ta abikaasa oli olnud piiblikooli õpetaja ja nüüd oli ta surnud. Tol ajal nad veel ei teadnud, et ka naine võib olla jutlustaja. Samuti ei tulnud ta selle peale, et oleks võinud oma abikaasa misjonitööd jätkata ise. Nii ta lahkus Hiinast ja suundus tagasi Ameerikasse murtud südamega. Aastal 1910 sündis tal ka esimene laps, kes oli tüdruk.
1912. aastal abiellus ta uuesti Harold McPhersoniga. Nad kolisid tagasi Kanadasse, kus ta püüdis saada austatud ühiskonnategelaseks, kuid tema elus oli nii võimas Jumala kutsumine kuulutada evangeeluimi ja palvetada haigete eest. Põhjus, miks ta sellele pidevalt vastu seisis, oli valu tema abikaasa Robert Semple kaotuse pärast ning ta ei tahtnud sel põhjusel teha mingit pistmist vaimuliku tööga.
Lõpuks ta haigestus ja oli suremas. Oma surivoodil ütles ta Issandale: “Hea küll, ma kuulutan su Sõna” Ja Jumal tegi ta terveks. Ja ka tema järgis oma lubadust ja temast sai jutlustaja.
Nii hakkas ta kõigepealt oma telgiga reisima üle kogu Ameerika ja jutlustama.
Kohe algusest peale hakati teda taga kiusama. Esimene asi oli see, et murdeealised poisid tahtsid ta telginööre läbi lõigata. Me näeme, et kõikide nende inimeste elus oli tagakius üsna sarnane. Aga see ei suutnud peatada ka õde McPhersonit. Tema kuulajaskond aina kasvas, üsna varsti ta jättis telgi maha ja hakkas teenima saalides. Ta täitis ka kõik need.
1913. aasta sügisel ütles Jumal talle, et nüüd on aeg minna Californiasse ja ta kolis sinna. Jumal hakkas talle rääkima auditooriumi ehitamisest ja ta ehitas valmis ühe huvitavamaid kirikuid tol ajal.
Ta tegi 20-nendates aastates asju, mida teised nelipühilased ei teinud. Näiteks ta minkis ennast. Teised nelipühilased kritiseerisid ja kiusasid teda taga selle pärast mida ta tegi neist erinevalt. Tema aga ignoreeris nende nõuandeid, sest need ei olnud jumalikud vaid nõuanded, mis pidid teda vaid kontrollima.
Enne kui ta ehitas valmis auditooriumi, rändas ta üle Ameerika 90 korda. Kui see lõpuks valmis sai, siis mahutas see üle 5000 inimese, aga ta täitis selle ainuüksi pühapäeva jooksul 4 korda nii et ainult pühapäeval jutlustas ta enam kui 20 000 inimesele. Tema normaalne nädala töö oli jutlustada nädalas 21 korda. Tal oli piiblikool, kus ta õpetas nädala sees ja peale selle veel teised koosolekud.
Oma koguduse esimese kuue kuu jooksul võitsid nad üle 8000 inimese Issandale. Ta ristis veega 1500 inimest. Samuti avas ta piiblikooli, pühitses sisse palvetorni, kus oli 24-tunnine palve. Tal oli Ameerika esimene raadiojaam, mis oli 24-tundi kristlik. üldse oli see kolmas raadiojaam Los Angelesis.
Üks kõige unikaalsemaid asju õde McPhersoni juures oli see, et ta oli niinimetatud ärakaduv evangelist:
1926. aasta maikuus läks ta koos oma sekretäriga randa, et puhata ja valmistada ette õhtuseks koosolekuks. Nei1 päevil paljud nelipühilased ei käinud rannas. Aga tema oli teistsugune. ta minkis end, käis rannas ja tegi asju, mida paljud teised nelipühilased ei teinud.
Ühed inimesed tulid rannas ta juurde ja palusid tal tulla paluma nende lapse eest, kes oli autos haige. Ta sekretär oli parajasti tema juurest mõneks ajaks lahkunud ja ta oli üksi.
Õde McPherson oli harjunud selliste asjadega, sest nei1 oma koguduseski oli ehitatud vastav uks, kuhu saaks sõita kiirabi autoga ligi, et ta saaks minna autosse palvetama haigete eest, sest alati ei olnud võimalik tuua kõiki neid inimesi saali.
Nii ta palvetas nende eest autodes ja paljud neist said kohe terveks. Nii et selline kutse ei olnud tema jaoks ebatavaline.
Kui ta aga tuli selle auto ligi, lükkasid nad ta tahgaistmele pikali ja lõid ta uimaseks ning röövisid ära. Nad viisid ta Mehhikosse ja nõudsid ta eest 500 000 dollarilist lunatasu.
On raske uskuda, et keegi võiks ära varastada jutlustaja, aga mõistke, et ta oli oma aja kõige kuulsam jutlustaja. Ta oli väga kõrgeklassiline isiksus. Veel tänapäevalgi võid sa kohata ta nime teatavates TV- showdes. Kõik teadsid teda või olid ta nime vähemalt kusagil kuulnud, sest kõike mida ta tegi, tegi ta esmaklassiliselt. Näiteks võttis ta ohvriandi väga naljakatel viisidel. üks moodus oli selline: Tema koguduse auditoorium oli ringikujuline, mitme rõduga ja ülalt langes alla rambivalgus. See oli nii McPnersonlik viis. ülevalt rõdu küljest tulid otse lavale traadid, mille külge olid kinnitatud pesulõksud. Inimesed kinnitasid oma ohvriannid pesulõksu vahele ja see tuli mööda traati otse lavale. Loomulikult ei olnud see tema ainus viis, üldse oli tal palju erinevaid meetodeid asjade tegemiseks. Ta oli väga loov ja artistlik inimene.
Inimesed teadsid, et tal on palju raha ja nad küsisid 500 000 dollarit tema eest. Tema ema Lady Kennedy tegi temaga koostööd ja oli koguduses üks peaametnikke, aga oli arvamusel, et ta läks ujuma ja lihtsalt uppus ära. Ta korraldas seal ookeanis ja rannikul suured otsingud tema laiba järele, kuid ei leidnud midagi.
Kui nad said selle nõudmise 500 000 dollari järele, ei uskunud nad seda ja arvasid, et keegi teeb lihtsalt nalja. Mõne aja pärast langetasid röövijad hinna 25 000 dollari peale, aga kodus oli juba peetud tema matused, kuigi ilma laibata, aga suure nutu ja leinamisega.
Lõpuks Jumal aitas tal põgeneda. Tema röövijad olid ta köiega kinni sidunud ja hiljem, kui teda jäeti valvama ainult üks mees, leidis ta ühe terava asja ja lõikas köie oma käte ümbert katki. Ta põgenes läbi kõrbe Arizonasesse, läks lähimasse politseijaos-konda ja ütles, et ma olen õde McPherson. Nad naersid ta välja ega uskunud seda lõpuks hakkasid nad seda kontrollima ja helistasid tema emale Angeles Templesse ja ka viimane ei uskunud seda. Ta ütles, et mu tütar on surnud ja puhkab rahus. Aga ta ei olnud surnud ja ei olnud ka mingit rahu. Lõpuks ta võttis ise telefoni ja rääkis emale ühe saladuse, mida ainult tema ja ta ema teadsid. Siis mõistis ema, et nad olid maha matnud elava inimese, kes ei olnudki surnud, vaid oli ära röövitud.
Ta tuli tagasi Los Angelesi rongiga ja 20 000 inimest tuli talle vastu. Nad hõiskasid ja juubeldasid ja andsid talle lilli.
Ajalehed vihastusid ja levitasid laimu, et teda oli nähtud Lõuna-Californias teise mehega. Mõned neist tulid välja ideega, et ta sünnitas sel ajal sobimatu lapse.
Ajaleheboss Los Angelesis, oli väga kiuslik mees. Ta armastas Billy Grahamit, aga vihkas Aimeet. Ta ütles oma reporteritele, et nad ta tapaksid oma artiklitega. Aimee kohta võis lugeda artik-leid kuus korda nädalas ja pealegi esileheküljelt. Möödus mitu aastat enne kui nad hakkasid kirjutama ka positiivseid sõnumeid.
Ükskord vaatas Aimee oma maja aknast otsa neile reportereile ja küsis: “Miks te, mehed, kirjutate selliseid valesid mu kohta?” Nad ütlesid kahte asja : “Esiteks, meie boss käskis meil seda teha ja teiseks see toob meile hea läbimüügi.” Sellepärast laimasid nad teda oma ajalehtedes. Ajaleheboss uskus, et tapab Aimee ajaleheartiklite kaudu nii, et tema reputatsioon langeb ja inimesed pöörduvad ära tema kogudusest, kuid efekt osutus vastupidi-seks.
Smith Wigglesworth jutlustas tema koguduses ja ta tunnistas hiljem, et ta ei tea Ameerikas teist sellist kohta, kus oleks tundnud jutlustamisel nii suurt võidmist. Ta ei olnud kohanud nii suurt vaimset vabadust kusagil mujal.
Õde McPhersoni meetod haigete eest palvetamisel oli selline, et ta võttis haiged üksikult ette ja võttis aega igaühe jaoks. Ühel õhtul, kui ta oli väsinud ja pidi varem lõpetama, käskis panna kõigil oma palvesoovid ukse kõrval olevasse korvi. “Homme keskpäeval ma palvetan nende kõikide soovide eest ja Jumal teeb teid terveks,” ütles ta.
Üks mees, kes oli seljast kõver ja oli juba aastaid niimoodi kõndinud, kirjutas ka üles oma palvesoovi ja viskas selle korvi. Tol ajal undasid vabrikute viled keskpäeva tähiseks. Ja kui siis need viled hakkasid järgmisel päeval undama, läks ka selle mehe selg sirgeks ja ta sai täiesti terveks.
Sellised asjad olid normaalsed tema koosolekutel. Ta teenis ratastoolides olevaid inimesi nii, et läks nende juurde ja hakkas esmalt nendega rääkima. Siis võttis ta neil käest kinni ja tõstis nad oma jalgadele, hoides neist kinni ja kogu aeg nendega rääkides. Mõne aja pärast lasi ta neil käest lahti ja aitas nei1 käia iseseisvalt, kuni nad hakkasid kindlamini käima ja lõpuks pani ta nad jooksma. See oli tema tavaline viis, kuidas ta palve-tas vigaste eest ja need said terveks.
Pühapäeva õhtuti olid neil illustratiivsed koosolekud. Näiteks kui ta jutlustas Joonast ja kalast, oli tal tehtud lavale suur vaal ja jutlustades seisis ta ise vaala suus.
Samuti olid tal erilised päevad erinevate ühiskonnategelaste jaoks. Kord kui tal oli politseinike päev, siis ta riietas ennast politseinikuks, võttis mootorratta, sõitis mööda spetsiaalset teed lavale, lülitas mootori välja, võttis politseivile, vilistas ja hüüdis: “Peatuge, ärge minge kõik põrgu !”
Seda liiki asju ta tegi. Hollywood tuli tema teenistustele, et näha, milliseid uusi asju ta on välja mõelnud oma illustratiiv-sete teenistuste jaoks. Produtsendid pakkusid talle suuri rahasid, et ta teeks nendega koostööd filmides, kuid tema jätkas
jutlustamist Jeesusest.
Uskkond, mille ta rajas, nimetati “Nelja nurga uskkonnaks”, sest ta jutlustas nelja järgmist asja oma teenistustel; 1) Jeesus päästab, 2) Jeesus ristib Püha Vaimuga, 3) Jeesus tervendab ja 4) Ta on pea saabuv kuningas. See oli tema nelja nurga evangeelium – sõnum, mida ta kuulutas oma põlvkonnale. See uskkond, mille ta rajas, on eksisteerimas veel tänapäeval.
Oli üks jutlustaja, kellele ta ei meeldinud. Tegelikult oli neid rohkemgi. Kord hiilis ta Aimee majja eesmargiga, et leida sealt midagi valet. Ta käis majas ringi, arvates, et kõik on läinud kodust ära, aga kui ta jõudis ülakorrusele, kuulis ta
seal kedagi palvetamas. Ta vaatas ukse vahelt sisse ja nägi seal õde McPhersonit oma voodi kõrval palumas, et Jumal aitaks tal olla selline jumalasulane, kes on tema tahtmises. See jutlustaja ütles, et ta kuulis, kuidas Aimee oli seal sellises sügavas palves, hüüdes Jumala abi järele. Ta ütles, et nägi temas sellist abitust ja alandlikkust, kui ta anus, et Jumala jõud ja vägi jätkuks tema elus. Kui see jutlustaja seda nägi ja kuulis, siis ta murdus. Temast sai üks Nelja nurga evangeeliumi kuulutaja.
Ta oli alandlik naine ja armastas Jeesust kogu oma sudamega. Kõik, mida ta tegi, tegi ta Tema auks, andes endast parima. Temast valetati kõiksuguseid erinevaid asju, kuid ta jätkas nende nelja asja jutlustamist.
Kui ta läks kuhugi teise linna, võttis ta kaasa oma “nelja
nurga bändi”. See oli tema palvebänd.
Inimesed langesid tema jutluse ajal maha põrandale väe all. Paljud tema koguduse liikmed räägivad, et kui ta algas koosolekut, olid seal saalis justkui ookeani lained, mis käisid üle inimeste ja vahest terved sektsioonid inimesed langesid maha väe. all. Need olid Jumala au lained, mis tulid sisse ja vahel langes kuni sada inimest maha Jumala väe all.
Kord kui ta oli ühel avalikul koosolekul, tulid sinna reporterid, et uurida välja, miks inimesed kukuvad maha, ühel reporteril tekkis idee, et see peab olema mingi elektrijõud, mis neid maha lööb, kui Mc Pershon neid puudutab, sest ta kandis pikkade varrukatega kleite. Ta läks ja küsis õde McPhersoni käest: “Kus su
generaator on?” Ja tema ütles: “Keldris.” See, mida Aimee mõtles ja mida see reporter mõtles, need olid kaks erinevat maailma. Aga see ajakirjanik võttis kaasa oma fotograafi ja nad läksid keldrisse, lootes lõpuks jõuda tõeni. Aga ta leidis sealt mitu
vanaema, kes väga innukalt palvetasid. See oli tema generaator, mis pani Jumala väe ilmnema.
Inimesed tulid tema koosolekutele tuhandetena. Sel ajal olid saalid nii väikesed, et mahutasid vaid mõni tuhat inimest. Kui ta tuli Bostonisse, siis tema nimi oli kõrgemal ajalehe pealkirjast “Aimee on tagasi”, jooksis üle ajalehe ülaserva, kus pidi tegelikult olema: “Boston Herold”. Ta kandis endaga nii palju meelevalda, et muutis tervete linnade olukordi. Reporterid tulid sinna palju varem kui tuli tema ja lahkusid palju hiljem kui tema.
Ta tuli linna ja jutlustas lihtsat sõnumit Jeesusest ja ini-mesed said päästetud, terveks ja ajalehed kuulutasid sellest: “Pimedad näevad, lombakad käivad, kurdid kuulevad.” Nad ei saanud seda eitada, sest nad nägid mitmeid haigeid iga koosoleku vältel tervenemas.
Üks kõige dramaatilisem lugu, mida rääkis üks naine, oli, et tema koosolekute tuli keegi isik, kellel ei olnud silmi; olid vaid tühjad silmakoopad. Aimee pani oma pöidlad tema tühjadesse silmakoobastesse ja palvetas ühe lihtsa palve, pööras selle inimese näoga rahva poole ja kõik nägid, kuidas moodustusid kaks täiuslikku silma. Sõnum sellest levis kiiresti üle kogu linna.
See, mis toimus tema koosolekutel, oli vastuseks kõikidele inimestele, kes teda taga kiusasid. Tavaliselt ta ei hakanud end õigustama inimeste ees, kes teda taga kiusasid. Ta ütles, et ta on selleks liiga hõivatud, et seda teha.
Õde McPherson jättis suure päranduse. Ta ei jätnud vaid mälestusi, vaid organisatsiooni, mis tegutseb tänapäevani.
On raske seletada seda, kui mõjuv ta oli oma päevadel. Ta oli kaasa haaratud kõikidesse ühiskonna aladesse. Kui linnas oli paraad, siis oli temal oma osa sellest. Tal oli seal oma paraad. Nad esitasid seal piibli stseene ning ta ise oli esimese auto peal ja selgitas seda kõike. Loomulikult mängis seal “Nelja nurga bänd” ja kõik piiblikooli tudengid olid vormis ja marssisid seal.
Ta toitis vaeseid ja andis riideid neile, kes seda vajasid. Ameerika depressiooni päevadel oli see üks kindel koht, kust inimesed võisid leida toitu ja abi . Nad ei olnud kunagi sellistes rahalistes raskustes, mis ei lahenenud väga kergesti. Näiteks õmblesid nad vorme sõjavaelastele rohkem kui keegi teine kogu Californias. Nad olid osalised kõiges. Tema kutsumus oli täiesti imetlusväärne.
Ta suri 1944. aastal ja eelmisel õhtul enne surma ta ütles: “Olen õnnelik, tehes oma tööd.”