Smith Wigglesworth

TERVENDUSTEENISTUSE ALGUS

Smith Wigglesworth pidas torulukksepa äri Bradfordis, Inglismaal. Igal teisipäeval viis ta inimesi kõrvalasuvasse linna Leedsi, ühe grupi juurde, kes praktiseeris jumalikku tervendamist, sest nad ei suutnud veenda Smithi, et inimesed võivad saada tervendatud ka Bradfordis. Smithi naine Polly sai tervendatud just Leedsis.

Ühel päeval otsustasid kohaliku koguduse juhid minna Keswicki koosolekutele ja jätta Smith Bradfordi koosolekute juhiks. Smith oli vastumeelselt  nõus ning lootis, et saab kedagi teist nõusse jutlustama, aga kõik kellega ta sellest rääkis nõudsid, et ta teeks seda ise.

Smith ei suuda meenutada, millest ta sel koosolekul rääkis, kuid viisteist inimest tuli ette, et saada tervendatud. Esimene mees nende hulgast sai tervendatud kohe pärast palvet, keegi polnud rohkem üllatunud kui Smith ise. See omakorda julgustas ka teisi uskuma ja nad said terveks. Smith ütles, et see polnud tema usk, vaid Jumal, kes aitas teda hetkel, kui ta abi vajas.

Teenistus kasvas ja nad kolisid uutesse ruumidesse Bowland Streetil. Kiri uksel ütles, “Mina olen Isand kes sind tervendab” ja oli inspiratsiooniks paljudele. Üks vend, kes oli külas tervendusteenistusega kutsuti Smithi poole koju teed jooma. Polly küsis: “Mida Sa arvad mehest, kes jutlustab jumalikust tervenemisest, aga kasutab ise iga päev ravimeid?” Mees vastas: ”See mees ei usalda Jumalat täielikult.” Pärast õhtusööki rääkis Smith, et oli lapsest saati kannatanud hemorroidide käes ja kasutas iga päev raviks soolasid. Nad nõustusid koos usaldada asi Jumala kätte ja uskuda tervenemisse ja sellest hetkest alates oli ta nendest vaba ilma ravimeid kasutamata.

LUBADUS

Peale seda vahejuhtumit andsid Smith ja tema naine Polly Jumalale lubaduse: ”Sellest hetkest alates ei kasutata meie majas ühtegi arstirohtu, ega mingisugust arstiabi.” Ei möödunud kaua, kui Smithi tabas ränk valu. Tema ja Polly palvetasid öö läbi, aga kuna asi läks hullemaks, siis arvas Smith, et tema ‘aeg koju minna’ on tulnud. Smith tuletas naisele meelde nende kokkulepet, et kui üks neist oli lahkumise äärel, kutsub teine arsti, et vältida surmajärgset juurdlust ja kõrvalseisjate hukkamõistu.

Arst diagnoosis Smithil kaugelearenenud pimesoolepõletiku. Ainus, mis teda päästa võis oli operatsioon, aga tema organism oli ilmselt liiga nõrk, et sellele vastu pidada. Arst lahkus ja lubas hiljem tagasi tulla. Vanem naisterahvas ja noormees tulid ja palvetasid tema eest. Noormees pani oma käed Smithi peale ja hüüdis: ”Lahku saatan Jeesuse nimel!” Smith tunnistas: “Minu üllatuseks saatan lahkus ja ma tundsin ennast paremini kui kunagi varem.” Ta läks alla ja ütles oma üllatunud naisele: “Ma olen terve.” Ning seejärel läks appi naisele, kellel oli hädasti torulukksepa abi vaja.

Sel ajal kui Smith oli ära tuli arst tagasi ja teatas: “Nad toovad tagasi ainult tema laiba!” Seesama ‘laip’ kuulutas evangeeliumi erinevas paigus üle terve maailma järgmised 40 aastat. Ta aitas tuhandetel inimestel päästmisele tulla, saada Vaimuga ristitud ja tervendatud Jumalas. Umbes 20 inimest tõusis surnuist üles Smithi teenistusaja jooksul. Ta uskus, et suuremad katsumused viivad suurema osaduseni Jumalaga. “Vaid sulatatud kulda saab mündiks vormida,” oli tema üks ütlusi.

ELU ALGAASTAD

Smith sündis 1859. aastal ja juba seitsme aastaselt töötas ta kaksteist tundi ööpäevas koos oma isaga, et pere ära elatada. Selle tulemusena oli tema kooliharidus minimaalne. Kaheksa aastaselt sai ta päästetud ja oli kohe innukas teisi Kristusele võitma. Esimene usule pöördunu oli tema ema.

Smith oli Jumala poolt välja läkitatud. Kõigepealt metodistide seast, siis anglikaanide, vennastekoguduse, Päästearmee ja teiste poolt. Ta teenis Elimis ja mujal Jumala kogudustes, kuid jäi sõltumatuks ühegi konfessiooni poolt.

Tema naine Polly oli talle suureks abiks õpetades Smithi lugema ja kirjutama. Smithil oli äkiline iseloom, aga Jumal andis talle võidu. 1907. aastal, kui Smith oli 48-aastane, sai ta Püha Vaimuga ristitud ja hakkas rääkima võõraid keeli. Tema naine ja paljud teised olid üllatunud Smithi sõnaosavuses peale Vaimuga ristimist. Smith langes tagasi, kui tema äri hakkas õitsema, aga Jumal kasutas tema naist, et teda tagasi tuua. Polly oli hea jutlustaja ning ta püüdis, kuigi tulemusetult, Smithi aidata.

SMITH JUTLUSTAJANA

Smith luges vähe muud kirjandust peale Piibli. Ta ootas Püha Vaimu juhtimist oma teenistuses. Ta sai sageli sõnumeid keeltes, mida ta ka kohe tõlgitses. Tihti oli tema sõnumiks: “Usu vaid!” Teine sõnum, mis oli ka tema tunnistus: “Ma tean, et Jumal on oma käed mu peale pannud. Saa täidetud! Voolav, elustav, liikuv Jumala tuleleek.”

Smith uskus, et tema jutlused peaksid tegema kuuljad kas rõõmsaks või vihaseks. Ta ütles: “Kui sa ei parane iga päevaga, siis sa liigud tagasisuunas.”

Kui ta oli Norras jutlustamas, oli saal täis ja tuhanded seisid väljaspool. Ta oli palvetanud, et juhtuks midagi erilist. Jumal ütles talle:” Kui sa Mind palud, annan Ma sulle iga hinge.” Smith teadis, et see oli Jumala hääl, aga oli pikaldane seda vastu võtma. Ta palus siiski ja Vaim valati selle koha peale välja. Ta polnud varem midagi sellist näinud. Paljud palusid halastust ja armu ning ta oli kindel, et Jumal oli andnud talle iga hinge.

USK KUI PUUDUB MÕISTMINE

Kuigi Smith uskus, et kõik haigus tuleb kuradist ja igaüks võib saada tervendatud, oli tema elus siiski probleeme. Tema naise varajane surm 1913. aastal oli tõeliseks löögiks. Ta käskis surmal naisest eemal hoida, aga Polly ütles: “Smith – Isand tahab mind.” “Kui Isand sind

tahab, ei hoia ma sind kinni” oli Smithi vastus, kuid ta tundis oma naisest väga puudust.

Tema tütar, Alice Salter, reisis peale naise Polly surma tihti koos isaga. Alice oli kurt ja ei saanud kunagi tervendatud. Smithi noorim poeg, George, läks Isanda juurde 1915.

1930-date alguses näitas röntgen, et Smith kannatas neerukivide all. Tuli teha operatsioon vältimaks valurikast haigust ja hilisemat surma. “Doktor, Jumal, kes lõi selle keha, võib selle ka terveks teha. Ja ükski nuga ei puutu sellesse seni kui ma elan,” oli Smithi vastus. Ta kannatas kuus aastat valusid enne kui ta neist vabanes. Hiljem põdes ta ishiast, mis põhjustas valu kõndimisel ja tihti oli ta rohkem haige kui inimesed, kelle eest ta palvetas. 78-aastaselt sai ta songa ja 1944. aastal kergemat sorti rabanduse, millest ta küll 1945. aastal paranes ja sai juhatada Ülestõusmispühade koosolekut Prestonis.

TEMA PROHVETEERING

Ühel 1937 aasta varahommikul Lõuna-Aafrikas, marssis Smith Apostliku Usu missiooni sekretäri kontorisse. Ta prohveteeris hilisema Karismaatilise Ärkamise kohta. Sel ajal valitses teatav vastuseis olemasolevate konfessioonide ja nelipühilaste vahel, kuigi oli ka mõningasi erandeid. Smith prohveteeris, et see 31 aastane mees mängiks samas ärkamises suurt rolli kui ta püsib alandliku ja ustavana. See mees oli David du Plessis. Smith rääkis talle veel: “Päeval, mil mina lahkun siit ilmast võid sa selle peale mõtlema hakata.” 1947. aastal läks du Plessis nelipühilaste konverentsile Zürihisse. Sellest hetkes alates hakkas tema teenistus arenema ja kasvama.

Smith suri 12. märtsil 1947 Wilf Richardsoni matustel. Tema teenistuse võib ta enda sõnadega kokku võtta: “On neli põhimõtet, millest peame kinni pidama: esiteks, loe Jumala Sõna. Teiseks, ammuta Jumala Sõnast. Kolmandaks, usu Jumala Sõna. Neljandaks, tegutse Sõna alusel.” Nagu George Stormont on öelnud Smithi kohta: “ Ta elas nii, et inimesed näeks ainult Jeesust.”

Ap. 4:13 peab paika ka Smithi puhul: “Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed on olnud Jeesuse kaaslased.” Nädal varem oli ta prohveteerinud teise Vaimu liikumise kohta. Selle kohaselt pidi tulema ärkamine, kus rõhk on just Jumala Sõnal. Ta lisas, et kui need kaks Vaimu liikumist saavad ühendatud, siis saame nägema Jeesuse kiriku liikumist, mille sarnast pole varem nähtud.

Lisa kommentaar