Jumala Kindralid

John Alexander Dowie sündis Sotimaal. Üsna pea pärast tema sündi kolisid ta vanemad Austraaliasse.

Ta oli laps, kes oli vaga tihti haige, nii et ei saanuid isegi regulaarselt koolis käia, nagu seda tegid ülejäänud lapsed. Kuue aastasena hakkasid ta vanemad talle õpetama Piibli lugemist. Seitsme aastaselt tegi ta Jumalale tõotuse, et ta kunagi ei joo ega suitseta.

Austraalias olles oli ta kaastegev ühes koguduses, kus tal asjad ei läinud kõige edukamalt.

Teismelisena läks ta tagasi Sotimaale, et õppida teoloogiat ja poliitilist teadust. Tulles tagasi Austraaliasse, ordineeriti teda koguduse pastoriks, kust ta aga lahkus, sest seal ei olnud vaimulikku vabadust, nagu ta ise väljendas. Ajal, mil ta oli seal pastoriks, levis Austraalias suur katk ja paljud inimesed tema koguduses hakkasid surema ja tal tuli pidada palju matuseid.

See kõik häiris teda tema südames, sest tal oli igatsus inimesi aidata. Ta küsis Jumalalt oma südames: “Mida ma saan teha, et aidata neid inimesi? Miks nad surevad” Kui sa oled nii võimas, siis miks sa ei võiks midagi ette võtta nende inimeste aitamiseks?”

Teised selle linna arstid ja jutlustajad ütlesid talle, et see on viis, kuidas Jumal oma lapsi koju viib, aga ta ei võtnud sellist mõtet vastu. Ta ei saanud uskuda, et see võiks olla tõsi ja ta käis Jumalale peale: “Tee ometi midagi. Mida mina võiksin selleks teha”

Kord kui ta jälle selliselt palis, koputasid kaks tema koguduse liiget tema uksele ja tõid teate, et üks õde on suremas ja palusid, et ta tuleks ja teeniks teda enne surma.

See oli aga juhtum, mis juhatas teda sisse tema tervendus teenistusse. Kui ta kuulis seda sõnumit, siis ta hüüded tabasid veelkord Jumal au trooni: “Miks peab see sündima? Kus on vastus?”

Kui ta nii hüüdis, andis Jumal talle kirjakoha, Apostlite tegude 10:38: “Kuidas Jumal võidis Jeesuse Naatsaretist Puha Vaimu ja väega, kes käis mööda maad ja parandas kõiki, kellede üle kurat oli saanud võimuse, sest Jumal oli temaga.” See sai esimest korda tema sees elavaks ja ta teadis vastust nende inimeste haigusele.

Ta läks sellesse kodusse usus. Uksel öeldi talle, et naine on juba peaaegu surnud. Just kui Dowie püüdis teda teenima hakata. Ütles arst talle: “Vaadake, milline viis on Jumalal oma laste kojuviimiseks.” Dowie ütles: “Ma ei usu seda, sest mul on teine vastus,” ajas arsti toast välja ja hakkas palvetama. Ta ei teadnud sel ajal veel, kuidas paluda usupalvet, kuid ta tegi mida teadis ja Jumal võttis selle vastu. Ta palvetas: “Jumal, tervenda see naine!” Naine aga pani silmad hoopis kinni ja nägi välja pärast palvet nagu surnu. Kui nad seisid seal ruumis veel mõne hetke, avas naine äkki silmad, tõusis üles ja palus midagi süüa.

Nii a1gas Dr. Dowie tervendusteenistus. Ühtki tema koguduse liiget ei surnud enam sellesse katku ja kogu oma jutlustamise aastate jooksul mattis ta vaid viis inimest. Inimesed vihastusid ta peale, kui ta hakkas kuulutama, et te ei pea surema haigetena. Ka teised jutlustajad vihastusid. Tema aga hakkas kuulutama .Jumalikku tervenemist üle kogu Austraalia.

Kuid mõne aja pärast, kui ta hakkas jutlustama tervenemisest, vahetas ta äkki käike; ta otsustas minna hoopis Austraalia parlamenti ning siseneda “suurde poliitikasse”. Sa ei saa vahetada oma kutsumust sellisel viisil. Selle põhjus võis olla järgmine: Kuigi enamus tema jutlusi oli sel ajal jumalikust tervenemisest, olid mõned jutlused ka veel alkoholi vastased. Kuna ta aga ei näinud küllalt tulemusi oma alkoholivastastes ja moraalipidavaies jutlustes, siis ta otsustas, et parlamendis olles on tal enam mõju selliste probleemide vastu võidelda.

Ta kaotas valimistel, kuid oli sel1ine isik, kellele ei meeldinud lüüa saada. Ta armastas ainult võita. • Tema teenistustel Austraalias oli sageli 10 – 20 tuhat inimest. Seal oli võimas vaimulik liikumine ja sellel momendil otsustas ta äkki saada poliitikuks.

Kui ta kaotas valimistel, siis ta lahkus Austraaliast ja tuli Ameerikasse. Ta oli väga dramaatiline oma otsuse tegemisel. Kui ta kaotas valimistel, siis ta jättis maha terve rahvuse, aga see tuli talle kasuks. Ta tuli Ameerikasse, kus tema tervendusteenistus hakkas võtma täit hoogu.

Gordon Lindsay ütles et lugu temast on uks kõige võimsam lugu, aga see on ka kõige suurem õppetund kõikidele jutlustajatele.

Ta tuli terve oma perega Los Angelesi ja kui inimesed kuulsid, et ta on tervendaja, siis nad otsisid üles tema hotelli ja palusid tal palvetada. Ta palvetas ning inimesed said terveks ja asi hakkas kasvama.

Tema juurde tuli üks naine missis Ether, kes tegeles samuti jumaliku tervendamisega. Ta palvetas haigete parast ja paljud said terveks, aga Dowiele see ei meeldinud. Sest Dowie koosolekutel toimus kõik nii formaalselt: Inimesed tulid sisse, nende eest palvetati ja nad läksid ära.

Aga missis Etheri koosolekutel oli asi hoopis teistmoodi. Seal läksid inimesed transsi ja nägid nägemusi ja muud sellist, kuid Soti mehele see ei meeldinud. Dowie laks Etheri koosolekutele, et uurida välja, mis seal toimub ning tagasi minnes kõneles ta vastu. Missis Ether oli väikest kasvu naine, kuid ta kandis endaga kaasas vaga palju meelevalda. Ta ei tulnud salaja Dowie koosolekutele, vaid ilmus sinna avalikult ja ütles talle otse: “Parem jäta mind rahule! Kas tead, mis juhtub inimestega, kes tulevad mu vastu!” See oli tegelikult tõde, et inimeste üle, kes astusid Etheri vastu, tuli Jumala kohtumõistmine.

Californias tuli üks mees tema koosolekutele ja hakkas tegema nalja keelte rääkimise ja tervenemise kohta. Jumal hoiatas teda mitu korda, et ta parandaks meelt, aga ta ei teinud seda. ühel päeval paistetas ta keel üles, nii et ta ei saanud enam rääkida ega süüa, tal oli vaid paks keel suus. Lõpuks tuli ta Etheri koosolekutele ja ütles: “Tee mind nüüd terveks.” Ether ütles talle, et ta ei tee seda enne, kui ta meelt ei paranda. Ja ei võta vastu oma kutsumust. Parast mitmeid päevi paistetanud keelega ringi käinud, otsustas ta siiski päästetud saada ja võtta oma kutsumus vastu. Seejärel Ether palvetas ta eest ja ta sai terveks. Oli ka teisi, kellega juhtus niisamuti, kuid nad ei parandanud meelt ja surid. Ka Dowie elus juhtus selliseid asju.

Pärast Ameerikasse tulekut kolis ta Chicagosse, Tol ajal käis kogu maailma asjaajamine Chicagos. Ta rentis ühe puumaja linna väravate juures, pani välja sildi: “Jumalik tervenemine” Ja hakkas seal kuulutama. Pea hakkasid levima kuuldused, et inimesed saavad seal terveks ja sünnivad imeteod. Varsti täitsid nad selle hoone ja inimesi jätkus akendestki sisse vaatama. Sellest ajast peale hakkas ta rajama Chicagosse oma teenistust. Sel ajal oli Chicago selline linn nagu tänapäeval Tulsa, kus oli ka palju teisi teeenistusi. Seal asusid oma aja kaks võimsamat: Dowie ja D.L.Moody ministrid. Nad olid omamoodi rivaalid. Moodyle ei meeldinud Dowie ja Dowiele ei meeldinud Moody. Kuigi nei1 olid oma erinevad arusaamad mõnedest asjadest, kuulutasid nad ikka ühte ja sama Jeesust. Asi jõudis kord selleni, et Moody haigestus. Dowie Saatis talle sõna, et ta võiks tema eest palvetada, et ta saaks terveks. Kuna Moody ei võtnud Dowie pakkumist vastu, siis ta suri, kuigi oleks võinud elada kauem. See on hea näide sellest, et on parem teha koostööd üksteisega, kui teha tööd üksteise vastu.

Kuigi Dowie elas Chicagos, arreteeriti teda palju kordi aasta jooksul erinevate süüdistustega. Linna ametnikud vihkasid teda ja ka paljud inimesed ei sallinud teda. ülikoolides õpetati tema vastu.

Kord kutsusid nad teda ülikooli, et ta korraldaks seal neile ühe lektsiooni ja Dowie läks. Talle meeldisid valjakutsed. Ta oskas võtta tagakiusu ja kasutada seda enda kasuks. Sinna tuli üks uskmatu mees, kes hakkas tõestama, et Jumal ei vasta palvetele. Dowie aga kogus kokku kõik inimesed, keda ta teadis terveks saanud olevat eriti dramaatilistest haigustest. Samuti tõi ta inimesed, kes tundsid neid haigetena. Nad tõid kaasa oma kargud, lahased, ratastoolid, ilma milleta ta ei lasknud kedagi lavale, mis tõestaks, et nad olid olnud haiged. Ta kutsus inimesed lavale ja käskis neil demonstreerida, millised nad olid olnud enne ja millised nad on nüüd, parast palvet. See uskmatu lahkus sealt linnast häbiga.

Postiteenistusele ei meeldinud Dowie ega tema post. Ta andis välja ka tervendusajakirja, mille nimi oli “Tervenduslehed”. See ei olnud mitte ainult igakuine, vaid iga nädalane ja selle levitajateks olid tema koguduse liikmed.

Ta oli oma aja ründaja, kes täitis terve linna oma ajakirjaga. Lõpuks nad tahtsid ta käest ara võtta loa üldse postitada. Siis ta läks linna ja otsis üles postiülema, kes oli tema väga hea sõber. Ning ta saavutas selle, et need, kes olid ta vastu, lasti töölt lahti. Ja Chicago linn sai tunda, et parem on mitte minna selle mehe vastu.

Nende meestega, kes tahtsid teda panna vanglasse, juhtus mitmeid asju, täheldab ajalugu. Kas nad siis surid või kolisid kusagi1e kaugesse osariiki. Nad õppisid, et parem on mitte jumalameeste vastu tulla.

Dowie kohtas ka presidenti, kui ta rääkis selle posti peamehega. Tal oli võime minna nendesse paikadesse, kuhu teised ei saanud minna. Sel ajal oli presidendiks McKinney, kes hiljem lasti maha. Dowie rääkis temaga ja andis talle prohvetliku hoiatuse. Ta ütles talle ihukaitsjate kohta, et nad on viletsad mehed ja kui ta neid välja ei vaheta, siis tuleb talle sellest kahju. President ei võtnud seda kuulda ja ta lasti maha.

Dowiel oli ” suurepärane” perekond. Tal oli mitu last, üks ta tütardest põles surnuks ja hiljem perekond jättis ta maha. Ning kui ta sai veel kuulsamaks ja temast sai rahvusvaheline figuur, tulid rikkused. Kuulsus see ei olnud mingi küsimus tema elus, sest tal oli suur imeteenistus. Kuulsad inimesed said terveks tema teenistustel nagu näiteks Lilli Yeomans, kes on suur jutlustaja, Buffalo Bill, Aabraham Lincolni tädipoeg. Sellist liiki inimesed said terveks ja rääkisid sellest kõikidele.

Oma teenimisaja algaastail ta ei palvetanud inimeste eest, kes ei olnud uuesti sündinud. Ta ütles: “Teie hullem haigus on patt ja ma ei palveta teie eest enne, kui te sünnite uuesti.”

Ta oli üldse oma palvetamises vaga karm. Ta rebis ara kasvajaid haigete ihudelt ja palvetas inimeste eest kanderaamidel ja need tõusid üles. Tema teenistuses olid ka sellised asjad nagu tervenduskodud, kuhu tulid inimesed, kes tahtsid saada terveks tema teenistuses. Inimesed olid paigutatud vaikestesse tubadesse ja üks tema organisatsiooni liige luges neile pühakirja. Tema iseärasus oli veel see, et ta ei lubanud kasutada ühtegi arstirohtu nendel, kes tulid tema hospitali. Seal hospitalis oli ainult palve ja üsk Jumalasse ning inimesed said terveks. See on ka uks põhjustest, miks ta arreteeriti aastas palju kordi, sest nad süüdistasid teda, et ta praktiseerib meditsiini ilma loata. Ta võitles Chicago kohtuga tõestamaks, et see oli religioosne asi ja mitte meditsiiniline tegevus ning igaühel on õigus seda teha, ilma et seadusel sellega üldse mingit pistmist oleks. Ta võitis need protsessid. Üks põhjus, miks tänapäeval on Ameerikas vabadus haigetele käsi peale panna ilma takistuseta, on see, et ta võitis need kohtuprotsessid. Ta oli nagu tervendusteenistuse pioneer.

Ühel päeval ta otsustas, see oli aastal 1899 31.detsember kell 12, et otsib ühe maatüki ja hakkab ehitama linna. Ja sellel kesköisel tunnil teadvustas ta taiskiilutud auditooriuimi ees, et ostab tuhandeid aakreid maad linna ehitamise eesmargil,40 miili Chicagost põhja poole, kus tema oleks ainus jutlustaja, linnapea ja kohtunik. Ta ei väljendanud seda muidugi nii sõna-sõnalt, aga nii see asi tegelikult lõppes. Ta hakkas ehitama linna.

Ta tegi fenomenaalseid asju selle ehitamiseks, aga see oli tema läbikukkumise algus. Sest Jumal ei ole meid kutsunud ehitama linnu, vaid minema kõike maailma ja kuulutama evangeeliumi. Ta ei käskinud meil minna 40 miili Chicagost põhja poole, et ehitada linna.

Nii ta siis ehitas linna. Esimesel aastal oli linna elanike arv 5000 inimest, teisel aastal oli see 10 000. See ei olnud mingi aeglane kasv, see oli plahvatus. Kuid seejuures sai ta öösiti magada vaid kaks või kolm tundi ja nii mitmeid aastaid, Ei ole võimalik kanda koormat paljude haigete parast ja ehitada linna.

Juba sel ajal arvas ta naine, et ta on hulluks läinud ja ta ei eksinud. Sest vaimuliku hullumeelsuse seemned olid juba kohal.

Parast seda kui linn oli valmis, tegi ta oma teise sammu hullumeelsuse poole ja nimetas end “Eelija taastajaks”. Paljud inimesed arvasid, et kuna siiamaani on teinuid kõike õieti, siis peab ka see olema tõsi. Mõned küpsemad inimesed hakkasid nägema seda viga ja lahkusid linnast.

Dowiel oli plaanis ehitada Siioni linnu igale poole üle kogu maailma. Ta läkski juba Mehhikosse suure grupiga, et otsida maad teise linna jaoks. Ta tahtis minna Jeruusalemma ja osta selle maa ära türklaste käest ning rajada sinna Siioni linn. Tal olid kõik plaanid juba valmis. Dowie oli visjonär ning visjonäride üheks veaks on, et nad ei vaata reaalsuse peale. Kõik, kes on kutsutud, peavad olema visjonärid, kuid neil peab üks silm olema reaalsuse peal ning teine si1m las vaatab edasi visiooni.

Dowie oli vaga tugev isiksus, ning kõik, kes olid ta ümber, kartsid tulla tema vastu mingisuguse teise mõttega. See ei olnud vale, et ta oli tugev isiksus. Tal oli seda vaja, et teha seda, mida ta tegi. Aga kõige selle keskel oleks tulnud tal ikka vaadata reaalsusele.

Dowie jäi füüsiliselt haigeks. Kuidas võib uks mees, kes kuulutab Jumalikku tervenemist surra ratastoolis? Vastus on liigses füüsilises kurnatuses. Vaim meie sees ei tunne väsimust, aga meie füüsiline ihu tunneb. Kui sa käid vaimus, võid sa jõuda sellisesse punkti, kus sa oled teadmatuses, mida su ihu teeb. Kuid Gordon Lindsey ütles, et sa ei või jutlustada ilma füüsilise ihuta. Sa oled kas oma ihus või taevas. Sa vajad oma ihu ning sa pead hoidma selle tervena. Sa pead mõistma, et su ihu ei jõua minna nii kiiresti kui su vaim läheb. Aga Dowie ei puhanud, Ta aina töötas, kuni kurnatus ja stress said tema üle võimuse. Ning kui ta suri, siis ta suri halvatuna oma voodis. Mees, kes tõi tervenemise rahvustele, kes õhutas üles terve maailma, kes kuulutas, et on võimalik saada terveks haigustest ja tõestas seda neile, suri halvatuna oma voodis, suutes vaevu rääkida.

Tema viimane publik oli üksnes 400 inimest. Ta kuulutas ratastoolist ning ei palvetanud mitte kellegi eest. Tavaliselt kuulutas ta 10 – 20 tuhandele.

Ajalehtede põhiteema oli Dowie. Eriti pärast seda, kui ta nimetas ennast Eelijaks, “Ma olen Eelija, kes taastab!” ütles ta. Oma ajakirjas kirjutas ta mitmeid artikleid, et seda tõestada. ajalehed irvitasid tema üle ja paljudel jutlustajatel oli nüüd lahinguvarustust, et teda maha lüüa ja nad kasutasid seda tema vastu. Aga me ei tohi unustada seda head, mida ta tegi. Me seisame täna selle töö peal, mida ta tegi. Me peame seda austama ja vastu võtma, tema läbikukkumistest peame aga õppima.

Sel ajal kui ta tahtis osta maad, et ehitada Siioni linnu teistesse paikadesse, oli tema ehitatud linn juba suurtes rahalistes raskustes. Ta ise ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ta ütles: “Oo, ma lihtsalt usun.” On olemas uskumine, mis on õige, aga on usk, mida võib nimetada lihtsalt rumaluseks. Gordon Lindsey ütles, et tal oli kummaline võime olla nii palju kordi eksiteele aetud. Ta arutles selle põhjuse üle: esmalt oli see kindlasti sellest, et ta isiklik palveelu oli jäänud soiku.

Kui ta oli oma surivoodil, ei tulnud keegi teda vaatama. Keegi ei austanud teda. Tema poeg lahkus. Tema naine läks ta juurest ära.

Enne surma palus üks võõras teda; “Kas sa paluksid mu eest, et ma saaksin terveks7” Dowie ei saanud enam rääkida, kuid ta andis jaatava märgi oma silmalaugudega. Ta sulges silmad ja palus palve seestpoolt ning Jumal vastas sellele palvele ja tegi selle mehe terveks. Ning mõni aeg pärast seda läks ta Issanda juurde.

Ta suri 1906.aastal. See oli hetk, kui terve Siioni linn kukkus kokku. Tänapäeval on Siioni linnas alles tema kodu, kus on ajaloomuuseum. See on väga avar maja paljude tubadega. Seal linnas on tema poolt nimetatud tänavad nagu Eelija bulvar ja Halleluuja avenüü, mis eksisteerivad veel tänapäevalgi.

Organisatsioon, mille ta rajas, tegutseb veel tänagi mingil määral, aga ta on täiesti tagasi langenud sellest, kus ta oli siis. Nad isegi põlgavad teda ja pilkavad, mida ta tegi.

Oma eluajal ta prohveteeris, et televisioon tuleb kogudusse. Ta ütles: “Ma ei tunne elektri väge. Aga ma usun, et on üks tee, kus mina seisan siin Siilos (see on tema koguduse nim) ja inimesed näevad mind jutlustamas väljaspool,” Samuti prohveteeris ta raadio tulekut: “Ma usun, et tuleb päev, kus ma kuulutan siin ja 300 000 inimest, kes ei saa tulla siia, kuulevad mind ja saavad kuuldes terveks.” Palju aastaid hiljem nad ehitasid sinna raadiojaama, mis nüüd levitab kristlikku sõnumit.

Lugu Dowiest on ääretult dramaatiline ja samas on see hea õppetund.