Maria Woodworth-Ether

Ta sündis 1844.aastal. 8-aastasena läks ta Esimesse Metodisti Kirikusse ning seal ta kuulis esimest korda Issandast. Tema vanemad olid aga “Diciple” (jüngerlus) kogudusest. Tema isa suri paikesepistesse.
13-ne aastaselt, kui teda ristiti, juhtus tema elus esimene üleloomulik asi. Mitmed inimesed nägid sel hetkel tema ümber suurt valgust.
Ta abiellus 1863 aastal, ning natuke aega pärast seda nägi ta oma esimese nägemuse. Selles ta sai teada, et on kutsutud evangelistiks. Ta nägi enda ees viljapõldu ja see nägemus kestis kaks tundi. Vili langes ta umber maha ja need olid need hinged, keda ta pidi võitma Issandale.
Nei1 päevil ei usutud, et naine võib olla jutlustaja. Nad uskusid, et naised võivad olla vaid misjonärid. Naised ei saanud olla ei jutlustajad ega pastorid vaid üksnes misjonärid.
Üsna pea ta mõistis, et need tõed, mida ta oli uskunud, ei olnudki tõed. Kuid ta arvas, et ei saa minna oma kutsumusse oma mehe ja laste pärast ning ta seisis sellele vastu kuni tema pere-liikmed hakkasid surema. Ta ise arvas, et Issand võttis nad tema teelt ara, et ta võiks olla vaba ning minna kuulutama. Kuid tänu Jumalale, et me teame sellest rohkem täna. Neil inimestel ei olnud seda ilmutust nei1 päevi1 ning me peame austama seda mida nad tegid. Mis aga tegelikult juhtus oli see, et ta valjus oma vastupanuga Jumala kaitsest ja saatan sai röövida tema pere liikmed. Tal oli 6 last ja viis neist surid. Üks laps reisis temaga koos.
Siis ta hakkas kuulutama. Algul ta tegi palju koosööd metodistidega. Viimased ei teadnud, kuidas temasse õieti suhtuda, sest juba oma esimese teenimisaasta lõpuks oli ta alustanud kaks kogudust. Tal oli olnud 9 suurt äratuskoosolekut ja ta oli jutlustanud üle 200 jutluse, mis ehmatasid kõiki teisi jutlustajaid.
Kui ta võttis vastu oma kutsumuse ja hakkas selles liikuma, ei kaotanud ta kunagi seda tempot. Ta lihtsalt ruttas oma tempole järele. Ema Ether oli rohkem jutlustaja kui õpetaja. Ta oli esimene nelipühi liikumises, kes tõi kokku nii suured inimmassid. Ühel koosolekul Indiaanas tuli kokku rohkem kui 20 000 immest. Ta oli tõeline nelipühi liikumise pioneer. Nagu ta ütleb ühes oma raamatus, et tema teenistuse alguses olid alati võõrad keeled ning 9 Vaimuandi avaldusid tema teenistustel.
Tema koosolekud toimusid nii: Tal oli suur telk ning ta oli üksi koos oma vaikese meeskonnaga. Telk mahutas umbes 8000 inimest. Tol aial ei olnud nei1 selle vedamiseks suuri veoautosi nagu meil, aga nad tegid seda hobuste ja vankritega. Nad tõid telgi kaasa ja panid selle üles sinna, kus ei olnud midagi. Kuidas ta teadis, kuhu minna? Jumal ütles talle seda ja ta läks, kuulutas ning palvetas haigete eest.
Tema koosolek kulges tavaliselt sellises vormis: Pärast muusikat tuli ta lavale ja hakkas mööda platformi kõndima. mõnikord olid tal teatavad laused, mida ta kordas, kuni vägi langes. See oli üsna loomulik asi tema koosolekutel. Kui see juhtus, läksid mitmed inimesed transsi; nii usklikud kui uskmatud. Mida nad nägid? Mõned nägid taevast, mõned põrgut, mõned mõlemat. Mõned nägid Issandat, ärkamist ja lõikust tulevat. Need kõik olid nägemused, mida Jumal tahtis neile näidata. Kui inimesed tulid transist välja, lasi ta nei1 lavale tulla ja sellest jutustada. Tulid patused, kes värisedes rääkisid oma nägemustest. Kui nad olid lõpetanud, aitas ta neil leida Issandat. See kõik oli tema koosolekutel normaalne.
Kõige kuulsam lugu, mida räägitakse temast, on Saint Louise lugu, kus ta oli transis mitmeid päevi, nägu taeva poole tõstetud, käsi üleval ja sõrm osutamas taeva poole. Nii ta seisis kivistununa mitmeid päevi. Nad kutsusid sinna arste, erinevaid spetsialiste, et teda “elustada”, kuid keegi ei saanud seda teha. Kui ta oli nii seisnud kolm ööpäeva, “tuli ta jälle tagasi” ja jätkas jutlustamist sama sõna pealt, kust oli katkestanud.
Ta ise ütles selliste ilmingute kohta nii: “Ma luban sündida tõelisel, aga ma hävitan ära kõik fantaasiad!” Sest paljud inimesed hakkasid taolistele asjadele reageerima oma hingemaailmast ja hakkasid neid asju imiteerima. Nad hakkasid proovima ise endale transse tekitada. Sellistes asjades on võimalik teha vahet võltsil ja tõelisel. Meil peab olema kontroll selliste asjade üle.
Ta ei tahtnud kunagi kurvastada Püha Vaimu ning korrigeeris alati seda, mis on vale. Ta oli nagu ema ning aitas inimestel liikuda Vaimus koos Jumalaga.
Samuti oli tal üks vaimulik ühendus õde McPhersoniga. Kord kui McPherson tahtis kohtuda Etheriga, oli parajasti linnas, kus asus ema Ether, karantiin ja kedagi ei lastud sinna sisse. McPherson palvetas, et karantiin võetakse ära ja nii see sündis. See oli 1923. aastal. McPherson veetis terve päeva koos ema Etheriga ja viibis ühel tema koosolekul. Neil oli vaimulik ühendus.
Proua Etheril oli väga huvitav perekonnaelu. Ta oli mitu korda abielus ja mitu korda lahutas. 1890. aastal ta lahutas, sest tema abikaasa kurameeris ühe teise naisega tema kogudusest. Miks juhtus selline asi? Põhjus võis olla selles, et tema abikaasa ei tahtnud minna sama teed, muidu oleks nad võinud minna mõlemad koos Juma1aga.
Ta laks pärast Dowie surma Dowie ehitatud linna Siionisse ja hakkas seal viima täide tema eesmärki. Ta ei saanud sinna minna tema eluajal. Ether ütles, et ma olen kutsutud olema seal ja tal toimus seal suur nelipühi ärkamine. Samuti käis ta Tulsas, Oklahomas ja palvetas selle linna pärast, mille vilju me näeme veel tänapaeva1.
On teatavaid linnu, nagu Tulsa tänapäevaI ja Chicago Dowie päevil, kus Jumala asjad sünnivad rohkem. Näiteks kasvasid Dowie linnast Siionist välja sellised jumalamehed, nagu F.F.Bosworth. Raimond T. Richie, John G. Lake jne. Sealt kasvas välja ühtekokku umbes 150 võimsat tervendusevangelisti, kes alustasid tervendus-kodusid, nagu olid Dowiel.
Kord kutsuti Ether ühele nelipühi konverentsile. Seal olid ka kõik teised noored nelipühi jutlustajad, kes pidasid ennast tähtsateks. Nemad ei soovinud, et ema Ether tuleks sinna. Nad tahtsid anda talle vaid uhe päevase koosoleku. Nii nad kõik hääletasid ja ütlesid: “Sul on vaid üks päevane koosolek.” Etherile see ei meeldinud. Ta muutus raevukaks, -sest tal oli selleks õigust. Ta oleks võinud ise terve konverentsi pidada.
Aga ta läks siiski sinna ja oli talle määratud koosolekul, inimeste pärast. Kuigi ta oli saanud seesmiselt rõhutud, tuli ta välja ja jutlustas. Jutluse ajal hakkasid nad talle ütlema: “Su aeg on läbi, sa jutlustad liiga kaua.” Ta palus neid kantslist, et nad lubaks tal jätkata, et hinged saaksid päästetud, et inimesed saaksid terveks. Lõpuks ta lihtsalt sõitis neist üle: tulles kantslist alla, hakkas ta oma viisi järele inimesi meeleparandusele kutsuma. Ta kõndis laval, nagu taeva poole tõstetud ja kutsus inimesi Jumala juurde: “Tulge ja võtke vastu Issand! Tulge la sündige uuesti!” Ta hüüdis neile selliseid asju, kuni Jumala au langes ja altar sai täis inimesi. Ta oli nagu orkestrant, kes teadis Jumala õiget aega. Ta oli see, kes lasi Püha Vaimul teha seda, mida Ta tahtis.
Kui ta jutlustas, siis ta tegi seda prohvetlikult. Tavaliselt oli tema teemadeks Issanda teine tulemine, Vaimus tantsimine jne. Ta oli prohvetlik evangelist. Tänaseni võid sa lugeda asju, mida ta prohveteeris ja need on ikka veel täitumas.
Ta oli taga kiusatud. Veel aasta enne tema surma oli ta vanglas süüdistusega, et võtab inimestelt raha valedel alustel, kuid lõpuks võeti see süüdistus tagasi. Nad lõikasid katki tema telgi, loopisid teda ja neid inimesi, kes olid telgis kivide ja tomatitega. Nad lõikasid katki telginöörid, et see kukuks inimestele pähe. Aga ta jätkas, sest teadis, et tema teenistus on alusmüür paljudele järgmistele ärkamistele.
Ta kirjutas neli raamatut, millest üks on uuesti ilmunud. Selle nimi on :”Imed ja tunnustähed”. Selles raamatus on 400 lehekulge, mis raagivad imedest ja tunnustähtedest, mis sündisid.
Ta läks linnadesse, kus keegi teine ei suutnud saavutada. läbimurret. Ta kuulutas ja palvetas seal terve päeva, kuni läbimurre tuli.
Kord läks ta kohta, mida kutsuti “kuradi koobas”, sest keegi ei suutnud seal saavutada läbimurret. Ta kuulutas seal neli õhtut ja ei saanud läbimurret. Aga ta ei kaotanud julgust. Selle aja nelipühi pioneerid ei kaotanud julgust. Teised ütlesid talle, et sa ei saa kunagi siin linnas läbimurret. “Jah, ma saan”, ütles ta ja viiendal õhtul sündis 75 inimest uuesti. Seejärel tulid sinna tuhanded. Selline oli töö, mida ta tegi. Kui kusagil ei olnud mingit liikumist, siis ta tõi sinna liikumise. Rasked paigad said tema jaoks rõõmu paikadeks.
Selline oli ema Ether ja tema teenistus, millest meil on paljugi õppida. Ta suri 1944. aastal ja jättis meile oma töö ja palju neid, kes tema töö läbi järgisid Jeesust.

Lisa kommentaar