Charles Parham

Ta sündis 1873. Iowas ja hiljem kolis elama Kansasesse, kus algas ka tema teenistus.
Tema lapsepõlv oli raske, sest ta oli väga nõrk ja haige laps. Kogu oma murdeea ta võitles haigustega. Mitmel korral jõudis ta isegi surma lähedale. Oli periood, kus kolme aasta vältel tema füüsiline ihu ei kasvanud nende ravimite ja haiguse tõttu, mida ta põdes. Ta ema suri, kui ta oli noor ja ta isa abiellus pärast seda uuesti.
Kolmeteistkümne aastaselt leidis ta oma elus uue alguse. Ta võttis vastu Jeesuse oma päästjaks ja Issandaks. Kui ta seda tegi, siis tunnistavad paljud juuresolijad, et sel hetkel tuli tuppa Suur valgus ja tabas teda, nagu Saulust Damaskuse teel, nii et kõik sellest väga ehmusid. See on esimene ülestähendatud tunnustäht tema elus.
Juba neljateistkümneaastaselt andsid metodistid talle õiguse jutlustada. Viieteistkümneselt hakkas ta omaenda krusaade pidama.
Sel ajal tahtis ta astuda kolledzisse, kuid õige pea loobus sellest ja hakkas tõsiselt taotlema Jumalaga edasiminekut.
21-aastaselt läks ta täisajaga vaimulikule tööle. Abiellus 23-aastaselt. Aasta hiljem sündis tal esimene poeg.
Tema perekonnaelu oli erinev teiste meeste eludest selle poolest, et kõik tema pojad jäid teenistusse. Ta oli ise hea jutlustaja ja ka kõik tema pojad ja nende naised. Põhjus, miks ta pojad võisid rajada endale teenistused ja mitte elada oma isa loorberitest, oli see et Charles kohtles oma lapsi kui piiblikoo-li tudengeid. Ta oli oma lastele nii isa kui ka õpetaja samas isikus. Ta ei olnud vali mees, vaid juhatas oma lapsi nii nagu Aabraham.
Tema tervendusteenistus algas nii, et kaks ta sõpra surid. Ta tundis sellepärast endal vastutust lasuvat, et oli ise terveks saanud, aga ei olnud oma sõpru tervenemisega teeninud. See vastutustunne andis talle impulsi, et astuda tervendusteenistusse.
Ka Charles Parham läks Dowie linna Siionisse, ja ka teiste meeste juurde, et näha neid tervendusruume ja teenistust, mis neil olid.
Minnes 1898.aastal tagasi Kansasesse, alustas ta oma tervenduskooliga. Ta saatis välja üleskutse haigetele, et need jätaksid oma arstid ja arstimid ja tuleksid tema tervenduskodusse ja võtaksid vastu Jumala meditsiini, mis koosnes neile jutlustamisest ja nende eest palvetamisest. Ka tema õpetus oli selline, et sa pead saama enne uuesti sündinud ja siis sa võid saada terveks. Märgime siinjuures ära, et selline oli varajaste nelipühilaste suhtumine jumalikku tervenemisse, et nad loobusid arstidest ja rohtudest ja usaldasid ennast täielikult Jumala hoolde. See ei pruugi olla Jumala tahe kõikide suhtes, kuid selline oli nende usk.
Seal ta alustas ka oma piiblikooli, kuid ta ei saanud tun-tuks oma tervenduskodude poolest, vaid selle poolest, mis juhtus aastal 1901.
Ta alustas oma piiblikooli 1900-ndal aastal hoones, mida üks mees püüdis ehitada, kuid mis tal jäi pooleli. Ta üüris selle maja, mida kutsuti “langevateks kivideks” ja pani kuulutuse ajalehte. Oli huvitav, kuidas ta kutsus õpilasi oma piiblikooli. Ta pani ajalehte järgmise kuulutuse: KÕIK NEED, KES JÄTAVAO MAHA MAAILMA JA OTSIVAD JUMALAT: KÕIK NEED, KES JÄTAVAD MAHA OMA MAAILMA HÜVED JA TULEVAD USKUDES.. ET JUMAL TÄIDAB NENDE VAJADUSED JA KOOLI VAJADUSED, NEED TULGU PIIBLIKOOLI Pärast sellise kuulu-tuse avaldamist oli tal hea grupp tudengeid. See oli piiblikool, mille ainukeseks õpperaamatuks oli Piibel. Nad uurisid seda alates Moosese raamatutest läbi terve Piibli. Jõudes Apostlite tegude raamatuni, avastasid nad, et kui seal said inimesed täidetud Püha Vaimuga, siis nad rääkisid teisi keeli.
1900-nda aasta detsembrikuus läks ta koosolekuid pidama ühte teise linna ja ütles oma õpilastele, et nad uuriksid seda keeltega rääkimise asja samal ajal lähemalt. Eriti käskis ta neil uurida selliseid kirjakohti, mis näitaksid, et kas see on ka meie jaoks tänapäeval. Tagasi jõudes leidis ta, et nad olid leidnud, et see on tänapäeva jaoks ja kõik juba otsivad tema Piiblikoolis, et saada Püha Vaimuga täidetud.
Nende koolis oli selline torn, kus õpilased käisid vahetustega palvetamas, nii et palve kestis katkemata 24 tundi ööpäevas. Igaüks võttis 3-tunnise vahetuse nii päeval kui öösel.
Ühel päeval oli üks kooli õpilastest palvetamas ja Jumal andis talle nägemuse, et taevas oli suur järvetäis vett ja seda oli nii palju, et jätkuks igaühe jaoks maailmas. Ja siis ta nägi, kuidas see hakkas langema maa peale.
Ta rääkis seda kõikidele tudengitele, kuid keegi ei osanud seda seletada, kuid 1. jaanuaril 1901 hakkas see nägemus täituma ja Püha Vaim hakkas tulema nende peale vihmana.
Seal oli üks naine, kes samuti otsis Püha Vaimuga täitumist. Ta ütles “Vend Parham, ma näen Sõnast, et kui mehed panid oma käed teiste peale ja palusid, siis nad said Püha Vaimuga täide-tud. Ma tahan, et sa paneksid oma käed mu peale, et ma võiksin rääkida võõrastes keeltes.” Parham aga ei tahtnud seda teha, sest ta ise ei olnud Püha Vaimuga täidetud. Ta ei teadnud, kuidas see peaks sündima. Aga see naine käis talle peale: “Ma tahan, et sa paneksid mulle oma käed peale.” Nii ta lõpuks andis järele ja palus kõige parema palve, mida ta oskas. Mõni hetk pärast palvet vaatas ta naist. Midagi ei juhtunud. Ühtäkki aga muutus ta nagu. See lõi särama ja ta hakkas kõnelema võõrastes keeltes. Mis sealjuures oli kõige iseäralikum, oli see, et ta kõneles puhast hiina keelt. Ta vöis seda ka kirjutada. Kolm päeva ei rääkinud ta üldse inglise keeles.
See oli esimene juhtum Parhami teenistusest, kus ta nägi Püha Vaimuga täitumist. Jumal kutsus teda olema pioneeriks Püha Vaimuga ristimise tõdedele.
Mõne päeva jooksul pärast seda hakkasid ka teised õpilased saama Püha Vaimuga ristitud. Ka Parham ise võttis selle vastu. Nad ütlesid, et nei1 oli palveaegu, kus palveruum täitus, nagu nad seda nimetasid, tulega, mis oli nagu kollane kiirgus. Teine
kord oli ruum jälle täidetud püha uduga. Üsna kohe said sellest teada Kansase ajalehed ja nad kirjutasid: NELIÜHIPÄEV! Ajalehepoisid jooksid ringi mööda linna ja karjusid: “Nelipühi, nelipühi, nelipühi! See oli esimene nelipühi reklaam. Ajalehed kirjutasid, et inimesed seal räägivad võõraid keeli. üsna pea saadeti tema piiblikooli valitsuse ametnikud, kes eristasid seal rääkivat mitmeid maailma keeledialekte. Nad suutsid neid keeli rääkida ja ka ilma vigadeta kirjutada.
Sellega seoses uskus Parham, et millise keele sa said, seda rahvust sa oled kutsutud teenima. Paljud nende seast ka läksid hiljem nendesse paikadesse, mille keelt nad rääkisid.
Selle liikumise esimene suurem äratuskoosolek toimus Kansases, ühe põllu peal. Tema kaastöölised ütlesid talle, et miks me sinna läheme? Keegi isegi ei tea, et me seal oleme. Aga ta siiski läks sinna, kuigi see oli üsna veider tegu.
Juba esimesel õhtul oli seal tohutu suur rahvahulk ja see äratuskoosolek kestis kuus nädalat, levides üle kogu Kansase regiooni. Nende kuue nädala jooksul said inimesed päästetud, terveks ja täidetud Püha Vaimuga.
Pärast seda tuli nende vastu rünnak ja nad löödi välja oma Piiblikoolist. Mees, kes omas seda hoonet, ajas nad lihtsalt välja. Parham hoiatas teda öeldes: “Kui me läheme siit välja, siis see paik läheb põlema.” Tal oli selle kohane unenägu ja nii ka sündis. Tänapäeval asetseb sellel kohal üks katoliku kirik, kuid seal peaks siiski olema vähemalt nelipühi kogudus.
Parham kolis ära Houstonisse ja alustas seal uut piiblikooli. See oli kool, kust tulid välja tema kõige kuulsamad tudengid. üks neist oli vend Saymore.
Vend Saymore oli mustanahaline mees. Noil päevil Ameerikas nad ei lubanud musti ja valgeid olla koos ühes piiblikoolis. Parham korraldas aga nii, et nad jätsid Saymore jaoks ukse lahti ja ta istus väljaspool ja kuulas Parhami õpetust, kuidas ta õpetas Pühast Vaimust ja keeltega rääkimisest.
Vend Parham läks Dowie linna. Paljudele sealsetele ta ei süpmatiseerinud, kuid ta meeldis F.F.Bosforthile, kes kutsus teda enda koju jutlustama. Bosforth oli sel ajal Dowie koguduses koguduse vanemaks.
Peale Dowie surma läks Parham seal ülelinnalisele krusaadile, kus paljud Zioni linna inimesed said Püha Vaimu ristimise, mis trööstis nende valusid Dowie läbikukkumise pärast. Parhan tundis, et Jumal oli kutsunud teda ravima nende valusid. Ta uskus, et see misjonlik kirg, mis oli selles linnas, sünnib selle kaudu uuesti nende südameis.
Varajastel nelipühilastel oli oma tagakius. Neid kutsuti pühadeks veerejateks (holy rollers), keeltegarääkijateks ja kuradi ülistajateks. Kui inimesed nägid nelipühilast mööda tänavat tulemas, läksid nad põlastuse märgiks teisele poole teed. Vaatamata kõigele sellele, oli varajastel nelipühilastel üks tundemärk ja see oli nende rõõm. Kui sa otsustasid neil päevil Püha Vaimu vastu võtta, siis tuli see koos rõõmu ja tagakiusuga. Sageli tulid mõned, istusid telgi tagaossa ja hakkasid mõnitama jutlustajat ja teenistust. Vahel pani nende viha neid loopima kive ja tomateid jutlustaja pihta.
Kord tuli vend Parhamile vastu suur rahvahulk, kel olid käes heinahangud ja kaikad ja muud sellist, et teda tappa. üks tugev mees kogudusest kuulis, et see rahvahulk on tulemas ja ta võttis ning viis vend Parhami teise suunda. Selline oli vastuseis, mida varajane nelipühi liikumine kohtas. Kõik see toimus sellepärast, et nad kõnelesid võõrastes keeltes ja uskusid Pühasse Vaimu. Saatanale ei meeldinud, et kristlased said väe. Ta teadis ka, et see nelipühi liikumine on peatamatu ja jõuab igasse maailma nurka.
Parham kuulutas sõnumit sellest, et Püha Vaimuga ristimine kuulub kõigile, mitte ainult mõningatele valitutele. Tol ajal oli väga palju erinevaid uskkondi, aga Püha Vaim langes kõikide kristlaste peale erinevatest uskkondadest.
Kõik, mida Parham oma eluajal tegi oli väga edukas. Mõningad vead, mida ta tegi, ei ole isegi mainimist väärt. Oli mõningaid õpetusi, mi1le kohta meie ütleksime, et see on vale. Näiteks nad uskusid, et sa pead ootama, enne kui Püha Vaim tuleb su peale. Nad ei teadnud seda, et sa võid seda kohe vastu võtta. Samas me peame ütlema, et need tõed olid tol ajal veel väga noored. Neil olid ootamise koosolekud, et vastu võtta Püha Vaimu. See oli nende moodus ja arusaam asjast. Aga tänu Jumalale, et meie oleme tanapäeval jõudnud kaugemale; me võtame vastu selle otsekohe.
Gordon Lindsay sündis uuesti tema koosolekutel, üldse arva-takse, et 2 miljonit inimest pöördus tema teenistuse läbi. On imeväärne, et selliste tulemusteni võis jõuda ilma kaamerateta, ilma eriliste mikrofonideta. Tema tavaline kuulajaskond oli 7000 inimest. Kuigi ajalehed kiusasid teda taga, kasvatas see tema kuulajaskonda veelgi, sest inimesed tulid uudistama ja said päästetud ja Püha Vaimuga ristitud.
Ta ütles oma elu lõpul: “Kui mul oleks tulnud seda teha uuesti, oleks ma seda teinud nii samuti.” Ta nautis oma võidujooksu. Tema pojad järgisid teda, üks tema sugulane jutlustab praegu organisatsioonis “Christ for The Nations”. Kuigi ta on üle 80 aasta vana, reisib ta mööda maailma ja jutlustab Püha Vainuga ristimise väest. Tal on hea pärandus. Ta on oma perekonda hästi treeninud. Ta oli mees, kellel polnud läbikukkumisi, kes läks võiduka lõpuni.

Lisa kommentaar